Eluveidrused

Nädalavahetus Pärnus. Pinginaaber kutsub endale külla. Ema küll veidi kirtsutab nina, et ma jälle õhtul kodust ära lähen, aga kui seletan, et pole pinginaabrit juuni algusest saadik külastanud, siis ta leebub. Külaskägu juures on ainus probleem see, et pinginaaber elab oma perega Pärnust väljas nii umbes 5 km ja minul ei ole autot. Seekord olid nad perega linnas õhtust söömas ja mind võetakse koju minnes autole.

Nende maja sisetööd on lõpuks peaagu valmis saanud ja kogu ilme võrreldes eelnevaga kõvasti muutunud. Silm puhkab värsket remonti vaadates, isegi siis, kui toonid minu jaoks veidi võõrad on. Kurru on ennast paksuks söönud ja Posse pubekaks sirgunud.

Veedame seltskondliku õhtu tordi ja kokteilidega. Õhtu lõpetuseks ronib Kurru mulle sülle, mis on erakordne, kuna võõraste suhtes on ta üldjuhul umbusklik. Kahjugi kohe lahkuda, aga kell hakkab lähenema südaööle. Tagasi linna saamisega on mul juba eelnevalt olnud mitmeid seiklusi. Liinibussil on nimelt kella 23 aegu tavapärases graafikus kõigepealt 45 minutiline paus ja seejärel kohe tunni ajane. Olen kaks korda külmas ja pimedas pool tundi bussipeatuses oodanud. Ei ole lõbusaim tegevus, eriti üksi ja metsavahel. Takso tellimistega on ka juhtunud viperusi. Ükskord me ei leidnud taksojuhiga teineteist üles, kusjuures kumbki ütles täpselt sama aadressi. Selgus, et ka Pärnus on olemas samasugune aadress. Pärast pidin terve tee kuulama õpetussõnu, kuidas järgmisel korral oma asukohta määrata. Seekord otsustasin taas takso kasuks. Kõik läks libedalt, takso oli umbes kümne minutiga õiges kohas. Kusjuures Pärnu takso puhul on veider see, et keegi ei küsi tellija nime, ei kontrolli, kas taksot on saata ega ütle, millal autot loota oleks. Vastatakse vaid, et kohe saadan. Edasi pead ise aknast välja passima, et mitte hiljaks jääda. Niisiis nägin taksot, läksin välja ...ning avastasin selle parema tagarattaga kraavist. Ta oli üritanud end pimedal maantel ümber pöörata. Pinginaabri elukaaslane antud situatsioonis abi osutada ei saanud, kuna temagi oli meiega seltskondlikult kokteile tarbinud. Õnneks juhtus olema organiseerimisvõimeline taksist. Varsti oli kohal teine takso ja masin tõmmati kraavist välja. Kusjuures, kui meie, naised, poleks andnud hea nõu, oleks kraavis olnud taksol põhi alt ära tõmmatud, kuna nad plaanisid vales suunas tõmbama hakata. Mul oli küll üsna suur hirm kobakäpast taksojuhiga koju sõita, kuid vähemalt otse sõitmisega sai ta hakkama. Arve osutus seekord suurimaks, mida siiani olen selle distantsi eest tasunud ja mitte sellepärast, et tal kogu operatsiooni ajal taksomeeter tiksunud oleks. Inflatsioon.

Pärast ütles pinginaaber: "ilmselt peame hakkama sulle peale maksma, et sa meile üldse külla tuleks". Puhtast adrenaliinist ootan juba järgmist korda ja uusi seiklusi.