Eluveidrused

Ema pakib mulle kaasa antonovka õunu, et ma saaksin kooki ja ahjuõuna teha, omakasvatatud tomateid, kurke ja sibulat ning purgikese värskehaput kurki. Kodus on tore käia, aga neid koormaid bussiga vedada on üksjagu tülikas. Pealegi pean ma iga kord pärast Pärnuskäiku omale külalised kutsuma, kes aitaks toitu hävitada.

Bussis loksudes meenub mulle äkki vestlus minu ja ema vahel:
Ema: "Nii rõske ilm, riided kleepuvad ihu külge"
Mina: "Jah, Iiri ilm on"
Ema: "Oh, sa vist ikka kulutasid seal olles väga oma närve. Oled praegu hoopis närvilisem kui varem"

See oli jahmatav tees. Ise sellest aru pole saanud, mis on eriti õudne, aga ema tasub sellistes küsimustes usaldada, kuna tal on kuues meel ja ettekuulutavad unenäod. Tihti teab tema minu probleeme juba ette, kui mina alles jõuan arusaamisele, et SEE nüüd ongi probleem. Ei teagi nüüd, mis endaga ette võtta, et raulikum näida...

Jõuan oma koju. Uksel tunnen ikka veel vingu haisu. Ma nimelt otsustasin reedel siiski kaminat kütta, mis kulmineerus sellega, et kõik see, mis pidi minema korstnast välja, tuli tuppa. Ehk tuba oli paksu sinist suitsu täis ja ma ei näinud diivanilt telekat. Avasin küll mõlemad aknad mitmeks tunniks, kuid hommikul oli toas endiselt tugev suitsusingi hais. Helistasin BREMi ja tellisin korsntapühkija, kes ei pruugi siiski olukorda parandada, kuna korsten on suhteliselt olematu. Vana maja rõõmud.