Eluveidrused

Tänasest sai minust neljaks ja pooleks päevaks autoomanik. Selleks on lihtsalt vaja omada sõpru, kes aegajalt välismaad väisavad ja oma autot sadamasse või lennujaama konutama jätta ei taha, kuna see on ebaturvaline ja mõttetult kallis. Unustame siinkohal fakti, et eelmise aasta veebruaris varastati mu kodu eest mu 1983a Ford Escort. Siiasamasse kavatsen ma ka selle auto parkida...Aga lohutan end sellega, et toosama autovaras istub hetkel trellide taga ja ilmselt selle masina ust ükskõik millise võtmega lahti ei saa ning ka käivitamine on mõnevõrra keerulisem. Tehnikaareng ikkagi.

Niisiis saan oma käsutusse hõbedase Mazda 323, 2002a, 72kW, 1598m3. Kui päris aus olla, siis olen sama auto ajutiseks kasutajaks juba kolmas kord. Mulle see auto kohe meeldib-väle ja kerge. Väle selles mõttes, et kiirenduseks ei pea kahe jalaga pedaalile suruma, saab ühegagi hakkama. Kerguse mõistet on antud kontekstis veidi keerulisem seletada. Igatahes ei mõtle ma selle all massi, vaid ikkagi juhitavust. Seda näitab ka see, suutsin sellega valgusfoori alt startides teistele mitmel korral pika puuga ära teha. Mitte, et ma rullnokk oleks, aga seoses teetöödega pidin ootamatult sattuma hoopis mujale kui minu rada tõotas suunduda ja kell "tuleme kõik töölt" on väga keeruline ilma süstimata hoovist välja üle kahe rea vasakule keerata.

Autoga on jube maru sõita. Ainsaks jamaks on, et kui ajutiseks kasutuseks satuvad pikkade vahedega mitmed erinevad autod, siis ununevad ära tehnilised üksikasjad. Näiteks kummast nupust käib signalisatsioon ja kummast lukustamine, kui leppemärkide värv on maha kulunud. Egas midagi, tuleb katse eksituse meetodil kindlaks teha. Ilmselt ei pea pikalt arutlema, kas ma vajutasin algatuseks signalisatsioonile või ei. Eks mehed said jälle pihku itsitada, kui blond pärast pikka puldi uurimist suudab ikkagi valele nupule vajutada. Teine ja palju kurvem lugu on bensuluukide paiknevusega. See meenub alati just hetkel, kui on vaja otsutada, kumb külg vooliku poole keerata. Täna mul lihtsalt vedas, sõitsin täiesti umbes õigele poole. Mäletan, et eelmisel korral keerasin algselt valesti. Tulin autost välja ning avastasin, et voolikut polegi kuhugi pista. Jälle said muud tüübid blondi üle naeru mugistada, kui ma seejärel autoga võimlema hakkasin. Noh ja see, et kui mulle poleks öeldud, kuhu Saabi süütevõti pista tuleks, siis ilmselt oleks mu sõit ära jäänud. Meenub veel, et kui sattusin olema kaine autojuht Lexuse (vist LS) roolis, siis mõtlesin, et olen tagurdades kogemata mingile nupule vajutanud, kui peeglid ise ennast pöörama hakkasid.

Loodetavasti ei unusta ma ära, et mul nüüd auto on ja töölt bussiga koju ei tõtta, kui auto parklas on.

P.S Klge, kas ma olen kõrvahaige, aga minu meelest ütlevad räppivad tüübid uues EMT reklaamis: "tra pappi"