Eluveidrused

Hommik algab rõõmusõnumiga Outlooki Inboxis. Mu kodulaenu intressi alandati seoses maja kinnistamisega 5,22% võrra. Seda on isegi rohkem, kui algselt loota julgesin. Esmaspäeval lähen kirjutan uuele lepingule alla ja siis võib kogu kinnistamise saagale pärast kaht ja poolt aastat joone alla tõmmata. Isegi jotadest naabrid on enamiku oma võlast mulla tasunud. Jäänud on tühised 167 krooni, mille tähtaeg on kolme päeva pärast. Ikkagi on õiglust maailmas, kui järele mõelda.

Trenni ma taaskord ei jõua, kuna sain veel õhtueeli ühe kiire tööülesande ja olen tööl poolteist tundi kauem. Üheksa päeva pärast saab terve kuu kui ma pole erinevatel põhjustel trenni läinud või saanud minna. Ma kohe kartsin, et see kõik nii läheb. Keegi peab mu piitsutajaks hakkama. On soovijaid?

Õhtuks on mind üllatussünnipäevale kutsutud, kuhu kingi asemel paluti snäkki kaasa võtta. Poes tekib mõte osta viinamarju ning erinevast hinnaklassist sinihallitustjuustu testimaks nende erisusi. Sünnipäevalauas selgub aga tõsiasi, et juba teist korda elus olen ma sinihallitusjuustu ja sünnipäeva seostamisega puusse pannud. Sünnipäevalaps nimelt ei söö seda hõrku delikatessi. Esimene kord juhtus analoogne juhtum 1998.a kui valmistasime sõbrannaga oma väga heale sõbrale sünnipäeva õtusöögiks lihapalle sinihallitusjuustuga ja ka siis selgus, et võime need kõik ise ära süüa. Õnneks olime meisterdanud ka mõned maitserohelisega lihapallid. Aga test õigustas end igati. Kõiki kordamööda maitstes saab erinevusest suurepäraselt aru. Üksikuna süües võib kontrastus kaotsi minna. Ühesõnaga tulemuseks on, et maitseheadus ja ma oletan, et ka rasvasisaldus, kasvab hinna kõrgenedes. Mida kallim juust, seda kreemisem ja pehmem ta on. Sel korral juhtus kalleimal juustul olema suisa valge veini mekk man. Siin siis edetabel: I koht Gorgonzola II koht Montsalvat III koht Dorblu Gourmet.