Eluveidrused

Ma olin juba täiesti ära unustanud, mida tähendab autojuhi elu. Täna meenutatakse seda mulle kiirelt. Hommikul valin tööle sõites selle tee, mis ei ole remondis ja istun ikkagi ummikus. Kui näen, et õigeks ajaks ei jõua, helistan suure ähmiga sekretärile, kes tuleb tööle alles õhtusesse vahetusse. Kontori ligidal asuv parkimismaja on nii täpselt ehitatud, et ausalt öeldes on iga kord higipull otsa ees, kui seal tiirutan. Seekord konkreetselt ei mahugi ühest autost mööda. Rikun reegleid ja pööran auto suvalises kohas ümber ning sõidan jupike maad vastassuunas, et järgmisele korrusele pääseda. Kokkuvõttes hilinen tööle 15 minutit. Tuleb välja, et ühistranspordiga polegi nii halb sõita, kuigi seal haiseb, on kitsas ja bussijuhid on mölakad.

Õhtul parkimismajast väljudes läheb kõik libedalt kuni esimese korruse tagumise nurgani. Nihelen autoga kolm korda edasi-tagasi, lõpuks panen silmad kinni ja sõidan läbi. Õnneks läks. Edasi on plaan minna shoppama. Algatuseks tahan minna Kangas ja nööp poodi, millest üks asub Tartu mnt-l ja teine Mustamäel. Tartu mnt suuna matan maha juba eos, kui näen seisvate autode vooklevaid sabasid. Ei saaks öelda, et ka Mustamäe suund väga libedalt oleks läinud. Vasak jalg hakkab siduril vaikselt krampi kiskuma. Liikumiskiirust võiks mõõta sentimeetrite kaupa. Lisaks kõigele sajab. Mu silmad, mis pole harjunud läpakat vaatama, on väsinud ning valutavad ja nüüd siis lisandub ka veel tagatulede peegeldus.

Poes läks õnneks paremini. Väljun kahte sorti kangaga. Nüüd tuleb kuidagi Kristiine keskusesse pääseda, et sügisriided keemilisse viia. Ma tean küll, et korralikud inimesed viivad sügis-kevadised riided keemilisse siis, kui neid enam selga ei panda ehk kevade lõppedes. Ilmselt ma siis pole korralik. See sõit kulgeb juba normaalsemalt, kui traktori tagant välja pääsen. Keskusest leian endale pikad püksid, millega saan tantsu õpetamas käia ning parfüümi.

Kui kõik selle ära olen teinud, on kell juba kauges õhtus ja keskust hakatakse sulgema. Kojusõit sujub täiesti igavalt, kuna linn on parajalt tühjenenud. Kodus suudan küll veel oma õhtusöögi põhja kõrvetada, aga praemuna aitab alati hädast välja.

Poolteist päeva veel autojuhina...