Eluveidrused

Elas kord üks tüdruk. Ta oli väga usin ja korralik. Õppis koolis ainult viitele ja täitis alati laitmatult vanemate inimeste poolt antud käske. Võitis oma hea pea tõttu ka mõned olümpiaadid. Lisaks oli tal hulk hobisid, mis võttis enamuse vabast ajast. Vanemad olid ta üle uhked ja õpetajad tõid teda teistele eeskujuks.

See tüdruk on nüüd kadunud. Alles on jäänud iseteadev naisterahvas, kes isegi ei mäleta oma põhikooli õpetajate nimesid ja seda, mida ta eile tegi. Vaidleb vanemate inimestega ja hobidega tegeleda ei viitsi. Saage tuttavaks, see olen mina.

Saabusin äsja ema juurest Pärnust. Noh, olgem ausad, tegelikult oli mu eesmärk külastada õmblejat, et vastostetud kangastest oma ebastandardsele kehale riideid vormida. Täna on siis see päev, kui minust saab taas jalamees. Kokkuleppe kohaselt sõidan lennujaama, et kontsertreisilt tulnud autoomanikule masin üle anda. Ta palub kohe ka oma autodokumendid tagasi, et meelest ei läheks. Miskipärast haarab mind ebamäärane tunne. Sobran kotis. Dokumente ei ole. Sobran veelkord. Ikka ei ole. Pead tõstab kerge paanika ja esile kerkib kujutelm sellest, mis oleks juhtunud, kui hr Politsei minuga tutvust oleks tahtnud teha. Helistan emale ja palun vaadata, ega ma neid juhuslikult Pärnusse jätnud pole. Vaene eakas ema stardib poest ummisjalu kodupole, et asja kontrollida. Samal ajal sõidame minu koju, sest mulle meenub, et vaatasin dokumente arvuti ees ja need võivad endiselt seal olla. Selgub siiski, et ei ole. Selleks ajaks jõuab ka ema koju ja raporteerib, et dokumente ei leidnud. Ma olen küll kohutava mäluga, aga hästiarenenud fantaasia ning organiseerimisvõimega. Helistan kolleegidele ja palun neilt uksekaarte ja võtmeid, et laupäevasel päeval kontorisse pääseda. On ju võimalus, et need kukkusid tööl kotist välja. Kuna kolleeg jõuab koju mõne aja pärast, hakkan vaikselt oma reisiasju lahti pakkima. Keset vannituba plahvatab äkitselt pähe, et käisin ükspäev teise kotiga tööl. Kiire kontroll annab tulemuseks dokumentide leiu. Ma pean ütlema, et nii mitmedki parimad ideed minu elus on sündinud vannitoas või wc-s.

Kas keegi tunneb kirurgi, kes võiks mulle tükikese mälu installeerida? Muidugi võib olla tegu ka tähelepanu probleemidega ehk eesti keeli pahmerdamisega. Liigsed emotsioonid ning vähene kontsentreeritus.