Eluveidrused

Need vastikud puhurid kaubamajade uste vahel on jälle tööle pandud. Ma ehk võibolla kuidagi saan aru sellest siis, kui õues on külm ja need flöötjad torud puhuvad sooja õhku. Aga mis põhjusel neid keset septembrikuud külma õhku puhuma pandud on? Minu viha nende vastu on eelkõige kantud sellest, et iga kord kui ma puhktorude vahelt läbi jalutan tõusevad mu juuksed sajas suunas püsti ja minu hommikul hoole ja armastusega tehtud soeng ongi õhtal. Lisaks sellele ma ei armasta, kui mulle kõrva puhutakse.

Täna on esimene tõeliselt sügisene ilm. Õhutemperatuuri näidiku värviline kriips ei ületa 13C. Üks mu ülemustest, kes hetkel puhkab Küprosel helistab ja uurib, kuidas meil läheb. Temal on kõik peaaegu hästi, ainus mure oli olnud üks pilv, mis päikese ette triivis. Peab ka ikka soojamaa reisi ette võtma.

Peaaegu tööpäeva lõpus, kui ma rahulikult oma asjade kallal nokitsen, tormab tulemusjuht kuue kotiga minu juurde ja palub, et ma aitaks kotte autosse tarida. Pealegi jäävat ta kohe lennukist maha ja ta peab veel koju passi järele minema. Teel õue selgub, et tegelikult on abi tarvis ka tema auto lennujaamast koju viimiseks. Torman üles lubade järele. Järgneb närviline ummikus istumine. Mõni meeter enne ta kodu istun mina rooli ja tema jookseb koju passi järele. Plaan õnnestus 110%- liselt. Just siis, kui mina olen ummikusabas jõudnud tema majani, tormab tema õue. Kuna on endiselt meeletult kiire, vahetame taas kohad, sest mina ei julge tema autoga "poksida" ja teisi vahele mitte lasta. Lennujaamas saan väikese juhise, kuidas auto uksed lukku ja lahti lähevad ning kuidas auto käivitub. Tegu ei ole mitte "tavalise autoga", vaid ühega uhkematest. Tagasiteel olen üliakuraatne, et mitte midagi ei juhtuks. Endiselt on ummikud ja käib teeremont. Ma küll ei näe ühestki tahavaatepeeglist välja, aga parem kergitan ennast vajalikes suundades, kui hakkan otsima nuppe, kust midagi keerata saab. Ainukesed nupud, mida julgen näppida on raadio volüüm ning konditsioneer. Nimelt paistab päike otse mulle peale ja kuna ma olen niigi närvis, siis muutub olukord talumatult kuumaks. Miskipärast saab üks rekkajuht mu peale ohjeldamatult tigedaks. Tahan rida vahetada, lükkan suuna sisse ja kuna rekka jääb molutama, sõidan tema ette. Tema laseb selle peale nii kaua signaali, kuni mu pilk eksleb ainukesse peeglisse, kust ma taha näen ning vibutab keskmist sõrme. Mul käivad õuduse värinad üle selja. Keskmine sõrm kannab ju teatavat seksuaalset alatooni. Jäle mõeldagi. Nagunii on ta nädal aega kasimata, haisev ja rumal. Ilmselt, kui ma oleks olnud zhiguli roolis, poleks ta mu peale tigedaks saanudki. Väikese krutskina saab see rada umbes kilomeetri pärast remondi tõttu ootamatult otsa. Õnneks lasevad miskid rullnoka välimusega jorsid mind vabatahtlikult vahele ja reis jätkub võiduka lõpuni. Kui olen kalliskivi õigesse kohta ära parkinud, jalutan pluusiväel tööle tagasi, kuna jakki ma tööjuurest kaasa võtta ei taibanud. Nüüd on mul käekotis kahe reisil oleva ülemuse korterivõtmed ning ühe autovõtmed. Ma parem ei hakka mõtlema, mis saaks, kui...

Mulle kohe meeldivad sellised ülesanded. Vähemalt ei hakka igav ja palgatõusu jaoks peab ju millegagi silma paistma.