Eluveidrused

Laupäeva puhul pesen algatuseks puhtaks oma korteri aknad, et need siis talvituma jätta. Eelmisel aastal ärakolimise saginas jäi see protseduur vahele. Kevadeks olid aknad masendavalt läbipaistmatud. Seejärel pühin puhtaks üldkoridori. Isiklikult mina tegin seda viimati eelmisel aastal. Vaadates saaki, võib kindlalt öelda, et see oligi viimane kord, kui koridor ja hari kohtusid. Kui saaks selle saasta mikroskoobi alla pista, siis ilmselt koliksin siit majast välja.

Õhtul lähen kolme väga hea sõbraga üle pika aja pubisse. Jääme jazz lounge pubisse Basso. Kohal pole vigagi, aga ostujuhi peaks küll lahti laskma. Laupäeva õhtuks on enamik meie poolt küsitud alkoholi marke otsa saanud, lisaks ka mõned menüüs kirjas olevad road. Äkki peaks külastajatele sildi välja panema "Ära joo esmaspäeval ülearu, laupäevaks ei jagu". Jazzkontserdid toimuvad seal neljapäeviti ja tänaseks on CD mängija rikki läinud. Vaikuse tõttu jääb tunne, nagu istuks sööklas.

Mu sõbranna teatab, et tema pole eluski Amigos käinud. Otsustame selle vea kiirelt parandada. Kuna Basso ei ole mugavaim koht, lahkume sealt nii vara, et jõuame Amigosse veel "naised esimene tund tasuta sisse" ajaks. Avastan kahe uue kokteili reklaami ning langen ühe neist ohvriks. Kokteil on sarnane caipirinhale, kuid suhkru asemel on mesi, suhkruroo viina asemel Liviko viin, laimi asemel apelsin. Maitseb läila ja lage. Rahast on kahju. Järgmiseks võtan caipiroshka, mida serveeritakse miskipärast tuhksuhkruga. No ei vea täna kohe kuidagi. Ühel hetkel möödub meist noormees, kelles tunnen ära tüübi, kellega oli mul oli üheksa aastat tagasi paarikuine suhe. Tervitame, vahetame viisakusi ning jätame hüvasti. Kuidas ma ka ei pingutaks, peo lõpuni ei suuda ma ta nime meenutada. Vot see on tõesti vanadus! Näen purupurjus Normanni ringi liiklemas. Silmis pilk, mis laseb oletada, et ta ei saa päris täpselt isegi aru, kas ta on tema ise või purjus Ansip. Lahkun korraks seltskonna juurest. Tagasitulles näen stseeni, kus võõras hallipäine vanem meesterahvas surub kätt minu sõbraga. Mitte jõu demonstreerimiseks, vaid tervituseks või kokkuleppe märgiks. Uurin, milles asi. Selgub, et vanahärral on soov meie sõber endale osta. Isegi esimene pakkumine on tehtud - 100 krooni. Alustan päästeoperatsiooni ning seisan sõbra ja ostja vehele. Kahjuks jätab mu pikkus veidi soovida ja kauplemine käib edasi üle minu pea. Vanamees kordab järjekindlalt "My boy, my boy". Pöördun ümber ja palun "minu meest" mitte tüütada. Selle peale arvab ostja, et me peaksime omavahel asja arutama. Teen talle üheselt selgeks, et meiepoolne müügihuvi puudub ja ta võiks oma teed minna. Veel mõned minutid üritab ta järjekindlalt ostu sooritada, kuid lõpuks siiski loobub. Kunagi püüdis üks Soome abielupaar mind endale kahepeale ära meelitada, aga ma arvan, et sõber tegi mulle hetkel selles osas pika puuga ära.

Kui koju jõuan, otsin kõikvõimsast internetis välja oma eksi nime. Mida me küll teeksime ilma arvutiteta.