Eluveidrused

Ärkan mõnusalt hilja. Vedelen voodis ja klõpsin telekat. Satun kanalile, kust tuleb "Love actually". Väga mõnus. Kogu Suurbritannia kahurvägi on filmi kokku korjatud. Ühtlasi haarab mind jõulupaanika. Sinna on jäänud vaid kolm kuud. See on vist pea ainus aeg, kus kurvastan oma üksioleku pärast. Ei meeldi mulle need jõulud ja see hardus, kui üksi konutama peab.

Sõbranna kutsub Kadriorgu jalutama ja kastanimune korjama. Tema poeg läks sel aastal esimesse klassi ja ilmselt hakkavad nad nüüd tööõpetuse tunnis loomaaeda meisterdama.

Sõidan bussiga linna, mille juht paneb mind alguses imestama, pärast naerma. Ta nimelt ütleb peatuse nime ja seejärel soovib kõikidele reisijatele kaunist päeva. Lõpp peatuses soovib suisa kõike kaunist. Alguses arvasin, et ma kuulen valesti, pärast juba seisin omaette suu kõrvuni peas.

Ilm on imeline ja park tõeliselt kaunis. Ainus mure on, et leiame vaid ühe kastanimuna. Isegi puude otsas ei näe me ühtegi. Ju vist on kuiv suvi oma töö teinud. Korjame siis igaks juhuks mõned tammetõrud. Sellega meenub mulle, et pidin omal ajal algklassides metssigadele tammetõrusid korjama. Nii sai ka ühiskondliku kasuliku töö tunde (ÜKT) kirja. Ei mäletagi nüüd, kas neid sai korjatud koguse või aja pealt. Mõni asi oli nõukogude ajal normaalne ka. Vähemalt sead ei jäänud nälga.

Näeme üht rähni oksa töötlemas ja üht surnud kala tiigis vedelemas. Muid erilisi loodusnähtusi ei esinenud.