Eluveidrused

Minu tänane suurim shokk on see, et mu ema toetab Rüütlit.

Kui nüüd veidi asja üle järele mõelda, siis võib sellest isegi aru saada. On ju tema täpselt see sihtgrupp, keda Savisaar püüab. Pensionär, kes terve elu on rabanud tööd teha ja teeb seda veel praegugi oma 67 aasta juures. Mitte sellepärast, et ta on töönarkoman, nagu tänapäeval vahel näha võib, vaid selleks, et üldse ära elada. Teame ju kõik, kui suur on pension. See on vanainimese mõnitamine, aga mitte raha.

Omal ajal oli ema väga lugupeetud inimene, kuna ta oli nõukogude ajal hinnas olnud proletariaat- restorani administraator. Siis oli ju linnas vaid loetud arv restorane ja varieteeprogramm oli neist ainult ühes. Just selles, kus minu ema töötas. Siis pugesid kõik külje alla ja tegid tutvust, et lauda reserveerida saaks. Enamus näitlejadki olid tuttavad. Kodus vitsutasin mina viinereid, millest ülejäänud mu klassis vaid und võisid näha. Isast ma ei hakka üldse rääkimagi. Ta oli miilits. Iga mees linnas tõstis kaabut, et auto tehnilise ülevaatuse tehtud saaks.

Nüüd on ajad muutunud ja mu emal pole õieti kodugi, kuna elab tagastatud majas. Peremees aga on ilma igasuguse ärivaistuta (õnn rentnike poolel) ja maja lihtsalt laguneb. Savisaar lubab vähemalt mingeid toetusigi ja seda, et vee hind ei tõuse. Võibolla hääletaks isegi selle poolt, kes midagigi lubab. Pealegi oli Rüütel omal ajal ilus mees ja uus toob alati hirmutavaid uuendusi kaasa. Ilves on ju ameeriklane, mis see ka meie elust teab.