Eluveidrused

Kell 06.00 äratab mind prügiauto, kes piiksub ja kolistab akna taga. Vihastan ja magan edasi. Kell 07.00 äratab mind mingi auto, kes sõidab tänaval sellise kiiruse ja müraga, et aknaklaasid klirisevaad. Vihastan teist korda ja katsun uinuda kuniks äratuskell heliseb. Kell 07.30 hüppan vibuna voodist püsti. Ma pean ju kell 08.00 tööl olema ja mu äratuskell on pandud helisema 07.45?! See on see, kui iga päev töölemineku kellaaeg muutub.

Jooksen vannituppa. Pistan käe kappi. Pudelid kukuvad loogu ja kätte jääb vale meigipliiats. Nii mitu korda järjest. Kümme minutit hiljem olen pestud, kammitud, värvitud ja riides. Raiskan veel kaks minutit takso tellimisele. Lootusetu tegevus. Stardin kontsade klõbinal bussipeatuse suunas. Püüan silmade tiheda pilgutamisega hajutada une-udu tükke, mis silme ette tekivad. Poole maa pealt näen lahkuvat bussi. Seega võib hinge tõmmata. Järgmine buss tuleb 9 minuti pärast. Bussis vaatan ringi. Ma sulandun Pelgulinna parmude seltskonda väga hästi. Ka minul on nägu paistes. Jõuan tööle 08.02. Öelge veel, et naistel läheb kaua aega!