Eluveidrused

Saan ootamatult sõnumi, et teisel assistendil on õelaps lasteaias õnnetult kukkunud ja viibib traumapunktis. Õde aga on välismaal ja tema peab lapse eest hoolt kandma. Ühesõnaga vaja õhtul tööle minna. Ma ei olnud hommikul riideid valides sellega arvestanud, et pean õhtul hakkama jalgu hargitama ja seetõttu panin selga kitsa miniseeliku. Torman kahe töö vahelt koju riideid vahetama.

Õhtune tööpäev kulgeb kenasti. Ka täna on algajad ja harrastusklubi. Algajad on nutikamad kui eile ning töömaht on veidi tagasihoidlikum. Kahe grupi vahetumisel on õhus poliitilist kätshi. Lõpetavas grupis on Euroametniku, endise erakonna pea, poeg, algavas grupis aga vastasleeri üks juhtfiguure. Ei juhtunud midagi. Ikkagi intelligendid. Harrastajad toovad taas lilli ja võtavad suve jooksul kogunenud innustusega suuremaid poognaid. Arutatakse, mitmes hooaeg kellelgi parasjagu käsil on. Minul on igatahes üheteistkümnes. Cha-cha-cha kava ettenäitamisel tekib meil mõlemal must auk, ei meenu, mis edasi oli. Kavalalt aetakse kõik minu süüks ja pannakse muusika peale. Hmm?!

Päeva nael saabub aga hoopiski hilja õhtul, kui tööpäev juba läbi. Välisriided seljas, laskume trepist alla. Mul tekkis vastupandamatu huvi vaadata remonditud suurt saali. Siseneme uudistades. Selgub, et parasjagu käib vastuvõtu söögijääkide kokkukorjamine. Päästeamet olla NATOt kostitanud. Egas midagi, võtsime vammused ült ja asusime head paremat näost sisse ajama. Isegi veini jagus veel, aga magusa olid nad kõik ära hävitanud. Kurb.