Eluveidrused

Meelde tuli, mis mulle tantsuõpetaja töö juures kõige rohkem meeldib. Ma saan meestele füüsiliselt läheneda, kusjuures tema naise silme all ja viimane üldse ei pahanda, pigem julgustab. Tihti üllatutakse, kuidas minusugune käbi suudab suurtele mehemürakatele tuule alla teha nii mis ludiseb. Tuleb lihtsalt teada nõkse. Noh, nagu päris eluski. Pealegi, kui suure inimese kord liikuma saad, siis see paneb inertsist ise edasi, vaata ainult, et järgi jõuad.

Täna on tunnis taas kord üks meessoo esindaja, kelle ma suudan suisa värisema panna. See tekitab üsna vastakaid tundeid ja paneb juurdlema, et millest selline reaktsioon tingitud on. Hea fantaasia korral võiks laskuda meeldimise sügavasse maailma. Olen lihtsalt nii võluv, et võtan mehe jalust nõrgaks. Kahjuks see vist siiski nii ei ole. On variant, et ma näen nii jõuline, hirmuäratav ja suisa sõjardlik välja. Aga ka see ei klapi kuidagi. Äkki pole põhjus üldsegi minus, vaid temas. Ei oska, ei saa, ei suuda, ei või, kumb on vasak, appi. Ilmselt nii vist ongi. Vana hea õpetaja õpilase suhe. Tegelikult on mul neist muidugi kahju. Ise juba üle keskea turske mees ja väriseb nagu haavaleht minusuguse pisikese ohutu naisterahva käte vahel. Seda püüdlikumad nad muidugi on, ei saa salata.

Kahjuks on see vist küll üks väheseid kohti, kus meeste värinaid tunda saan...