Eluveidrused

Istume sõbrannaga, kes juba pool aastat oma abikaasast lahku läheb, minu juures. Joome veini, sööme pitsamuffineid ja mõtleme elu üle järele. Mõned nopped meie vestlusest:

Me oleme vist vanaks saanud. Enam ei ole oluline „peaasi, et sinul on hea, ma teen selleks ükskõik mida”, süstides sellega oma partnerisse õpitud abitust. Nüüd on saabunud aeg, et ka minul peab hea olema. Eks vist omad vitsad peksavad. Varem andsin kaaslasele aega suhte arendes kõiki omi külgi näidata. Nüüd võtan vastu otsuse pärast paari esimest kohtumist. Milleks raisata aega?! Keegi meist ju ei muutu ja kedagi ei saa mõelda meeldivamaks, kui ta on.

Üllatav on see, et pärast lahkuminekut muutuvad mehed sellisteks, nagu me oleks tahtnud, et nad oleks olnud kooselu ajal. Nende korterid on korrektselt puhtad. Või näiteks ostis üks mu eksidest pärast seda omale maja, tegi autojuhiload (vanuses 31a) ja ostis auto. Enne seda ta kartis autot juhtida ja pelgas kiiret sõitu. Või näide sõbranna elust, kus mees läks poodi ja ostis omale eriti trendikad T-särgid, teksad ja oma esimese parfüümi. Enne seda pidi talle meelde tuletama, et igal riideesemel on oma realiseerimistähtaeg.

Neid naisi, kes on omale korteri ISE soetanud on üpris vähe, vähemasti meie tutvusrinkonnas. Enamasti saadakse korter mehe rahade või ema-isa rahade eest. Meil mõlemal on au olla nende väheste seas ehk „saame ise hakkama” naised.

Mitu viga saab teha pesu kinkiv mees, kes on tulnud sulle mõneks päevaks külla ja kelle käsutuses on sinu korteri võtmed? Vastus kolm. Esiteks on ta peitnud kingi kappi ehk ta on omavoliliselt sinu kapis „käinud”. Teiseks alustab ta juttu „vaatasin su kappi ja leidsin, et sul ei ole piisavalt ilusat pesu”. Kolmandaks on pesul valed mõõdud.