Eluveidrused

Mind kutsuti hotelli Kolm õde***** hommikust sööma. Ei saa ju mitte minemata jätta ja kaemata jätta 600 aasta vanust disainhotelli, kus odavaim numbrituba maksab 5093 EEKi. Lubatakse tutvustada seminari-, piduliku õhtusöögi- ja Jõuluürituste võimalusi ning näidata ainulaadseid luksuslikke tube.

Kutsun oma kolleegi ühes ja sõidame (Lexuse jeebiga) kohale. Uksel tervitab mind kallistustega Kolme õe hotelli müügijuht, kes ühtlasi on ka minu tore klassiõde. Maiustame kõige meeldivaga, mis laualt saada on: munaroog, kaerahelbepuder, singi -ja juustulõigud, puuviljad, saiakesed jne. Võisai on küll ilmselt parim, mis ma siiani saanud olen. Ülejäänud toidud on suhteliselt tavalised. Üllatuseks on värskelt pressitud apelsini ja greibimahl ning viljalihaga virsikumahl. Söömise ajal tutvustatakse meile Legendijuhtimise AS’i põhimõtteid, mille võib lühidalt kokku võtta, kui isikliku lähenemisena igale kliendile. Mulle jäi eelkõige meelde, et broneerimisel küsitakse kliendi lemmikmuusika kohta, mis pannakse kliendi saabudes toas mängima. Õhtuti pannakse kliendile padjale väike teade homse ilma kohta. Hommikust saab süüa kella 18.00ni. Üheks hotelli seinaks on jäetud vana linnamüür, kuhu kivid on kunagi kokku seotud säärase ainega, mis praegu eraldavad soolapärlikesi. Voodipesu vahetades peab koristaja iga kord siduma 20 lipsukest. Piano sviidis korraldatakse privaatkontserte ehk kaks tundi 20-le kuulajale. Tube broneeritakse piltide järgi, et klient saaks just selle toa, mis talle meeldib.

Antakse ka väike ülevaade detsembris avatavast hotellist Telegraaf*****. Wellness- Spa hotell avatakse Vene tänava majas, kus kunagi oli telegraaf, sellest ka nimi. Hotellis avatakse köök, kus pakutakse vene ja prantsuse köögi parimaid palu. Pärast seda antakse väike ülevaade jõuluroogadest, millest jäävad eredalt kõrvu helisema hapukapsakreem ning vanilje-tomati moos.

Pärast väikest loengut viiakse meid maja peale tube vaatama. Esimese ja teise korruse vahelt avastame General Manageri otse kapist. Selgub, et siiski on tegu tema kabinetiga, millel on klaasist uksed ja tuba on nii madal, et selja sirutamiseks saab püsti tõusta vaid ühes konkreetses kohas. Paistis teine päris lõbus seal olema.

Toad on muidugi tõesti erilised kogu oma maalähedases ajaloohõngus. Esmapilgul ehk isegi natuke liiga erilised. Ühes magamistoas on näiteks vann eraldatud vooditest sirmiga, nii nagu vanasti.

Kirkaks disaininäidiseks on kraanikauss, mis on ilma süvendita. Vesi jookseb otse „lauakesele” ja sealt valgub alla ning, mis põhiline, ei pritsi. Üks töökas koristaja, kes parasjagu kraanikausi lähedal sagib, teatab, et see kraanikauss on selline disainiime, et ega siin pesta küll ei saa normaalselt. Küll on hea, et on olemas valjuhäälsed oma arvamust omavad koristajad.
Väga hubane paik on veinikelder, kus igakuiselt toimuvad veini degusteerimisüritused kohaliku sommelieri eestvedamisel.

Väga edev hotell, pole midagi öelda.