Eluveidrused

Täna aasta tagasi nägi minu päev välja niimoodi.

Helistasin Eesti Posti, Tolliametisse ja Lennujaama, et uurida, milliseid asju tohib saata või kaasa vedada, eelkõige huvitas mind ravimite osa ja see, kui palju maksab ülekilo. Kuna 1 ülekg maksis 100 EEKi, tundus soodsam osa asju posti pista. Valin välja ja tarin ühistranspordi vahendusel postimajja 13 kg kraami ning panen Iiri poole „maad” mööda teele, mis on soodsam, kuid aeganõudvam. Seejärel ostan kaasa veel viimased kingitused ehk veel mõned kilod ja kappan kodu koristama, kuna üürilised saavad õhtul võtmed kätte. Pidin minema lõunat sööma oma väga armsa sõbraga meie restorani, kuid ajanappuse tõttu kohtume vaid korraks. Tal on siiani meeles, et viis ühtlasi mu prügi välja.

Pärast viimseid kasimis-iluprotseduure kodumaal müün maha oma auto. Õigem oleks öelda küll „auto”. Raha sain 400 krooni. Iirlased said kõva maotäie naerda, kui ütlesin, et müüsin auto 25 EURi eest maha. Ootamatult said asjatoimetamised otsa. Olin kuu aega rabelenud nagu orav rattas, et KÕIK pisidetailideni organiseeritud saaks ja nüüd on äkki kõik valmis. Istusin kurvalt oma diivanil, vahtisin omi kohvreid ja kuulasin plaati „Minemine”.

Tunni pärast astusid minu poolt veel korraks läbi mu selleks ajaks juba ekskolleegid ja kinkisid pudeli Martini Astit uue kodu sisseõnnistamiseks.Seejärel tuli juba üürnik. Näitasin ära, kus asuvad mõõdikud, kus nõud, kuidas kütta kaminat.

Üsna pea saabusid sõbrad, kes mind lennujaama viisid. Check in-is selgus, et mul on 9 ülekg. Õnneks juhtus olema mõistev ja sõbralik töötaja- ma ei maksnud midagi. Nutsime sõpradega kaelakutti ja jätsime masendavalt hüvasti. Üks mu sõbranna viis mind VIPide ruumi. Jõime. Siis juba väljuski lennuk…

Täna sel aastal elan taas omas kodus, olen tööl uues firmas ja tegelen põnevate ülesannetega. Mind ümbritsevad kõige paremad sõbrad maailmas ja ma olen õnnelik. Õhtul tõstame tooste.