Eluveidrused

Mustpeade majas käib viimase lihvi andmine. Liisu tuleb homme!

Pressin ennast hädavaevu välisuksest sisse. Üks onu on kahe ukse vahel redeli otsas lae all ja teine osutab näpuga. Taaskord ei pääse me oma tavalisest trepist teisele korrusele. Linoleum trepil asendati vaid kuu tagasi tammeparketiga, kuid juba on see üsna määrdunud ilmega. Ketid on trepile ette tõmmatud ja masinate juhtmed looklevad nurga taha. Koridori äärt ehivad mitmed kastid träniga. Õhus on värske värvi haisu.Üks õpilastest räägib, et määris oma käe värviga kokku, kui püüdis välisust sulgeda.

Õhtul kella kümneks on pilt veelgi kirjum. Suure saali tagaruumis küürutab „majahing” lapiga põranda kohal kaks veeämbrit kõrval. Vahekoridoris on jalgadeta klaver küliti keeratud. Suurde saali on kohale toodud täiesti uued cateringi lauad ja toolide virnad. Ühel laual on toolide katete kuhjad. Aknalaudadel ilutsevad roosadest flamingodest, roosadest roosidest, valgetest lõvilõugadest ning tumeroosadest kibuvitsaõitest tehtud tohutud dekoratsioonid. Suures koridoris vedeleb maas kümneid karpe erinevate lilledega. Nurka on tehtud suur ja jäme sammas samadest roosadest lilledest. Kamina kohale on üles riputatud peegel. Kamina kõrval seisavad nukralt kinniseotud Eesti ja Suurbritannia lipp. Garderoobi on üles riputatud suisa kaks peeglit kenasti 90 kraadise nurga all, et näeksid ennast eest ja takka. Hooletult rippuvad tupsukesed lasevad oletada, et homme on akende ees isegi kardinad. Väiksemast garderoobist on samuti linoleum üles tõmmatud ja puitpõrand korda tehtud.

Nõukogude Liitu olla kord väisanud üks tuntud riigipea. Kui ta kodumaale tagasi läks, küsisid kaasmaalased temalt, et mis siis sellest kõigest ka meelde jäi. Riigipea olla vastanud: „Värske värvi ja kuuma asfalti lõhn”