Eluveidrused

Keegi on algatanud Vilja vastu vandenõu. Üritatakse välja selgitada, kui suurt häbiplekki ta endale teha suudab. Vilja küll palus saates, et teda rohkem edasi ei hääletataks, aga vaenlane ei maga. Sadistid tahavad oma täismõnu kätte saada ja vaadata, kuidas ta järgmises saates kas sambat või veel parem pasot tantsib. Tegelikult on ju tore, kui saate kloun omast käest võtta on, aga inimlik oleks andetu inimene rahule jätta. Keskerakonna toetajad ei mõista isegi seda.

Partnerluse juures on kõige mõnusam tunne, kui satud mehe käte vahele, kes teab, mida naisterahvaga peale hakata. Naine peab vaid anduma ja kaasa liikuma. Kogu dramaatilisus asja juures annab lisaväärtuse. Ma räägin endiselt tantsust muidugi mõista.

Hakkan endamisi arutama, miks see kõik mulle nii meeldib. Peamine tegur ongi partneri tunnetus. Minna kaasa iga ta lihase liigutamisega ning hulleimate ideedega, mis ta peas sünnib. Teiseks on tegu intelligentse, soliidse alaga. Puhas ilu. Ei mingit sülitamist põrandale, kaklemist platsil ega rõvedaid karjatusi. Kolmandaks saab kindlalt määrata soorolle ja viisakas käitumine kasvab iseenesest külge. Seetõttu olen ma tihtipeale hädas tegelastega, kes naist esimesena uksest sisse lasta ei oska või teatris mantlit selga ei aita. Päris piinlik on ukseaugus meesterahvaga võidu trügida või siis nagu surev luik käed väljasirutatult oodata mantlit, mida ei tule. See, et tantsijad ennast igas situatsioonis kenalt liigutada oskavad või igatsorti riietust elegantselt kanda oskavad ei peagi vist mainima. Mõnele sülitavale naiskorvpallurile võib ju isegi pika kleidi selga panna ja ballile saata, aga ma vast loobuks sellest vaatepildist. See, et mina korvpallisaalis eriti hakkama ei saa ei ole vast nii piinlik. Vähemasti presidendiballil poleks sellest suuremat lugu.