Eluveidrused

Kuna homme tulevad mulle esimest korda uued kolleegid külla, olen juba kolm päeva jupphaaval toitu koju vedanud. Autota inimese rõõmud. Selle tegevuse käigus avastasin, et ühes poes maksab Liviko õunaviin 78 krooni ja teises 62 krooni. Karjuv füüsiline vägivald! Selle vaheraha eest saab juba korraliku sakuska.

Too odavam pudel oli müügil Liviko poes. Avastasin seal kassa kõrvalt info Liviko kliendikaardi kohta. Kaardiga saab muidugi veelgi hinda alla. Võtsin esimese hooga kohe voldiku ühes. Teel koju hakkasin asja üle juurdlema. Mis mulje see ühest naisterahvast küll jätta võib, kellel viinapoe püsikliendikaart on? Kusjuures võimalik on saada järjest kõrgema allahindlusega kaarte vastavalt ostusaldodele. Ehk, kui ma veel mõned peod korraldan, võib minust veel viinapoe teemantklient saada!

Olen nüüd dilemma ees, et kas minu solaariumi, kingapoe, kangapoe ja aksessuaaride poe kliendikaartide juurde säärane alkoholi lembust väljendav kaart üldse sobib. Eks see ole ju tegelikult minu ja minu rahakoti vaheline isiklik asi, millest keegi teine peale Liviko poe müüjate teadma ei pea. Pealegi vaevalt, et paadialuste hammas üldse Liviko hinnaklassile peale hakkab.

Ilmselt oleks mu rahakotist sel juhul puudu veel vaid üks korralik sekspoe kliendikaart.

Oluline on emale mitte vahele jääda!

Mu joodikust naabrimees küsib koridoris särav-kavalal ilmel, kuidas mulle tema looming ka meeldis. Vastan diplomaatiliselt: "Arvasin, et teed teistsugust muusikat. Selle kohta on päris hea". Mille peale tema, rahulolev muie näol, palub mul endale ühe kontserdi organiseerida. Kui teatan, et olen töökohta vahetanud, vajub mees kössi nagu küsimärk. Ta ilmselt oli juba kõigile oma tulevast kontserti reklaaminud ja osa kutseidki välja kirjutanud. Kahju kohe tast.