Eluveidrused

Nii nagu viimasel ajal kombeks - vaatamata sellele, et magama sain hommikul kell 4, ärkan kl 9. Ei saagi päris täpselt aru, kas olen veel vindine või juba kaine. Igaljuhul on olek uimane. Vedelen voodis ja vahin telekat, kuni uni uuesti peale tuleb ja tukun nii vahelduva eduga poole päevani.

Kui lõplikult üles ärkan, avastan, et aknalauad on kuivanud lehti ning puude seemneid täis. Meenub, et ööseks oli lubatud suuremat sorti tormi, isegi kuni 32 m/s. Kuna aga väike korter oli õhtul rahvast täis, läks tuba umbseks ja aknad olid terve peo vältel avatud. Õnneks jäi see ainsaks tormi tüsistuseks, mis mind tabas. Isegi elekter ei käinud ära. Siiski ilmneb mõne aja pärast ka teine peo tüsistus - võtmed, mida endiselt leida ei suuda.

Õhtul vaatame sõbrannaga kinos filmi Saatan kannab Pradat. Minu jaoks ei ole filmis suuremat sorti üllatusi, kuna olen ise töönarkomaanist tippjuhi juures töötanud. See, et ta suudab sulle ühe hingetõmbega 15 ülesannet erinevatest valdkondadest kätte jagada on täiesti igapäevane nähtus. See, et ta palub end kiirkorras telefonitsi ühendada Timofeiga ning samal ajal valib ise teise kõne, mistõttu ühendamine ei õnnestu, on täiesti normaalne. Samuti on normaalne see, et Timofeiks osutub inimene, kelle eesnimi on Timo. Väga hea paralleel on seoses nimedega. Minu ülemus hüüdis mind minu tegeliku nime keerukuse tõttu neli aastat Katiks. Siis aga asus minuga ühte tuppa tööle tütarlaps, kelle nimi oli Katrin. Kui nüüd ülemus karjus Kati, hüppasid kaks naist toolilt ja kappasid vaibale. Filmis kasutatatakse väljendit "minu uus Emily". Ka mantli viskamine on tuttavlik, õnneks küll diivanile. Veider on vaid see, et nii suures ja edevas firmas ei ole kohviaparaati ning assistent peab tänavatel manööverdades jalad rakku jooksma, et veel põletavalt tulise kohviga juhini jõuda. Aga külaliste vastuvõtu kohv?