Eluveidrused

Küll on kurb, kui inimesel puudub enesekriitika ning seetõttu koosolek piinlikuks kisub. Oleme sunnitud kuulama pikka lugu sellest, kuidas meie, lihtliikmed, kes me valime liidu juhatust ja presidenti, pole suutnud ära tunda seda õiget, keda presidendiks valida. See tähendab muidugi kõnelejat. Tema vaeseke on pidanud 13 aastat vastutava (sic!) sekretäri ametit, aga presidendiks saanud pole ja seetõttu astub tema üldsegi juhatusest välja. Loomulikult ei jäta ta üles lugemata ühtegi oma töösaavutust üldise hüvangu heaks.

Minul oleks ilmselt piinlik, kui ma oleks nii kaua seda tööd teinud, soovinud saada presidendiks, kuid pole suutnud saavutada liiduliikmete sellist tunnustust, et valituks saada.

Koosolekule järgneb vastuvõtt minu tantsumaailma juhi ja õpetaja 70. sünnipäeva tähistamiseks. Kohale on tulnud isegi kõrged külalised ministeeriumist, kes premeerivad sünnipäevalast elutöö eest 10 000 krooniga. Näed, siis, mis maksab Eesti Vabariigis ühe ala ennastunustav arendamine, tervelt 1/4 ministri ühest kuupalgast (allikas http://www.kul.ee/index.php?path=0x1x1114). Hale!

Kui end õhtul MSNi login, selgub, et minu võtmed on ühe "kelgupoisi" käes. Vähemalt kindlas kohas.