Eluveidrused

Täna on esimene minu organiseeritud kliendikoolitus. Lähen tund varem kohale, et kõik detailid üle vaadata. Lektor helistab veerand tunni pärast ja uurib üle, kus täpselt koolitus toimub. Rahvas tilgub mõnusalt väikeste vahedega, nii et jõuan rahulikult registreerida. Vahepeal eksib lektor korraks ära, aga leiab kiirelt õige tee. Siiski jõuab ta natuke liiga hilja. Selgub, et tema laptop ja kohalik Data ei ühildu. Lisaks näen, et osalejad kasutavad kohvitassi alusteks salvrätte. Kus on alustassid? Õnneks saame rentida kohalikku laptopi. Õnneks on lektoril kaasas USB, et transportida esitlus ühest arvutist teise. Õnneks ükski osaleja ei nurise taldriku puudumise pärast. Koolituse lõppedes pakub lektor/kolleeg/audiitor mulle küüti. Hämmastusega avastan, et auto on seest nii puhas, et isegi mu korter on tunduvalt tolmusem. Huvitav, kas see tuleneb tema töö iseloomust või valis ta selle töö, kuna see sobis tema iseloomuga, sest ta lihtsalt on pedant.

Õhul on ühe kolleegi ärasaatmispidu, kelle alluva ülesandeid (viimase pikaajalise haiguse tõttu) vaikselt üle võtan. Nimelt otsustas ta Itaaliasse pere looma minna. Minu jaoks on kõik masendav deja vu. Samad küsimused, samad ohked, samad lahkumisprotseduurid ja -peod, samad soovid teele. Ainult pisaraid ja ohjeldamatut joomist pole. Põhiliselt jääb õhku-ma ei mõtle veel sellele, kuidas me ilma sinuta siin hakkama saame; ma ei saa aru, kuidas me siin ilma sinuta hakkama saame; loodetavasti läheb sul kõik hästi; me tuleme sulle külla. Võitlen mineviku deemonitega ja loodan, et temal lähebki kõik paremini kui mul.

Vahva kingina saan lahkujalt endale päranduseks raamatu "The worst-case scenario Survival Handbook: Dating&Sex". Temal endal seda ju ilmselgelt enam vaja pole. Raamatus käsitletakse muuhulgas teemasid-põgenemisviisid halvalt kohtingult, kuidas hakkama saada halva suudlejaga, kuidas teeselda orgasmi (koos illustreerivate piltidega), kuidas seksida kitsastes avalikes kohtades, kuidas avada kinni kiilunud (püksi)lukku, kuidas jätta ära pulmi jms. Ühtlasi avame raamatu viimasel lehel listi, kus on kirjas kasutaja nimi ja aeg, kui kaua keegi raamatut tudeeris. Pärast lugemist oleks mõistlik korraldada workshop näiteks.

Peol pakutakse tervitusnapsuna Grappat. Arvasin, et olen oma elus enamikku populaarsetest alkoholidest juba maitsnud, aga mind tabas üllatus. Lõhnab ja maitseb, nagu ei miski muu. Tegu on 43 kraadise viinamarja viinaga. See on ikka hämmastav, millest kõigest saab viina teha: nisu, kartul, rukkis, riis, suhkruroog, kaktus, viinamari. Kindlasti tehakse seda veel millestki, mis mulle hetkel ei meenu. No, näiteks herkulost või kus-kusist. Endise nõukogude inimesena olen harjunud viinale hapukurki peale haukama. Kuna tegu on siiski Itaalia tootega, siis pole laualt muud targemat haarata kui porgandit. Hullematel aegadel olen isegi viina virsikuga joonud, asi see siis Grappat porgandiga juua pole.

Pean kordama ajaloost, et isiklikust seisukohast on mul kurb, et nii tore inimene ära läheb, aga tema seisukohast on mul hea meel. Tore, et üldises lahkuminekute trendis keegi ka kokku saab.