Eluveidrused

Eile ametlikult alanud talve puhul olen täna öösel kapitaalselt magamata. Esiteks sain magama u kl 2, teiseks ärkasin iga viie minuti tagant üles, kuna kuskil prõmmiti järjekindlalt uksega.Algselt arvasin, et hoovipoolne välisuks on lukustamata ja asotsiaalid käivad ennast koridoris soojendamas. Ei julenud öösärgiväel päris sinna luurama ja õiendama ka minna. Nägin unes koshmaare ja ärkasin üles, kuna vererõhk oli 200 ja pulss 150. Ei ole kõige mõnusam tunne. Ilmselt oli see seepärast, et nägin unes, et olin Sindis joomas ja tahtsin enne koju saada, kui ema ärkab, aga ükski buss ei jõudnud minuni ja mu jooksmine oli üliaeglane ja kell oli juba 6.15. Kui vana ma olingi?

Umbes kella poole kuue ajal vihastasin kapitaalselt ja pistsin nina ukse vahelt välja. Selgus, et pööningu akna ning koridori akna puudumise tõttu tekib tõmbetuul ja pööningu uks liigub kõmaki kinni ja siis jälle lahti.Panin jope selga, plätud jalga ning fikseerisin ukse tooliga. Vaikus! Milline õnn. Aga mitte kauaks. Kohe varsti sõitis akna alla suur mürisev ja piiksuv auto, kes ilmselt koristas lund. Lõpptulemusena vähkresin veel paar tundi voodis. Ees ootab 13h tööpäeva.

Saiapoes müüakse juba hõõgveini, piparkoogitaskut ja jõulukooki. Masendav! Lume ja jää peal kõndida ka enam ei oska. Peab harjutama.