Eluveidrused

Päev algab Outlooki koolitusega. Lähen sinna eelkõige oma äpardustele vastuseid otsima. Õnneks selgus, et need ei olnudki "kõikide blondide tüüpvead". Läks veidi kergemaks, kuigi mitte päris, kuna suurimad vead on mul juhtunud ikka ülemaja emailide või juhtrühma emailidega. No, et ikka kõik näeks ja teaks.

Päeva edasine kulg toob kinnitust, et koolituste tehniline pool jääbki tulevikus minu kanda. Kuus aastat seketärina ammendab end igati ja uued ülesanded on vägagi teretulnud. Säärane sebimine ja inimestega suhtlemine on täpselt my cup of tea. Lisaks on asjale boonuseks koolitustel osalenute rahuolevad näod. Sarnane tunne oli mul siis, kui lapsi raske vaevaga tantsima õpetasin ja kui pärast emmedele-issidele esinemist tänama tuldi.

Keset tööpäeva helistab üks kolleeg tantsuõpetaja ja palub mind tangole ühte telesaatesse. Õnnetuseks on tegemist mitte just säravaima kriidiga karbis ja näidata end kõigile tema tantsupartnerina on pigem antireklaam kui reklaam. Püüan diplomaatiliselt vastata, et ei saa ise otsust vastu võtta, kuna töötan tantsukoolis ja soovitan helistada minu ülemusele. Niipea, kui kõne lõppeb, püüan ise ülemust hoiatada ja paluda, et ta mind nö laenuks ei annaks. Ülemus on minu otsusega igati päri. Mõne aja pärast helistab hädaline uesti, kuid ma ei võta kõne vastu.

Kui töölt ära lähen, on lumisest kargest ilmast saanud vihma sajav plögane ilm. Püüan oma uute saabastega, mis pole kindlasti mitte vihmaga kandmiseks loodud, kuidagi üle lompide hüpates edasi liikuda. Kohati tundun endale murumunana, kes kiirelt edasi veereb. Päris naljakas tunne on ilma kontsadeta liigelda.

Kodus ootab mind ees kiri kauaoodatud hea uudisega-meie maja korterid on lõppude lõpuks kinnistatud. Kui ma nüüd peaks naabrite peale korralikult vihastama, võin vähemalt korteri maha müüa ja välja kolida. Teoorias olen ma muidugi alati tugevam olnud, kui praktikas.