Eluveidrused

Tegelikult algas kogu jama juba eile. Kui ma hommikul kodu välisukse olin lukku keeranud ja võtme kotti pistnud, tahtsin koti võtmetasku lukku kinni tõmmata. Lukk punnis jubedalt vastu. Kott oli asjadest pungil ka, arvasin, et ju siis sellepärast. Tegelikult aga olin nii lukust allpool kui ka ülevalpool asunud voodri rämedalt luku vahele tõmmanud.

Täna üritan lõunavaheajal sööki oodates lukku veidi edasi-tagasi liigutada, et voodrit kätte saada. Selle tulemusena eemaldub jublakas, millest lukku tõmmata saab. Tagasi panna mul seda ei õnnestu, kuna lukku ja jublakat ühendav rõngas oli laiali vajunud ja näppudega seda kokku suruda ei saa. Nii siis käin juba teist päeva lahtise lukuga ringi.

Õhtul tantsukooli minnes näidatakse mulle fotot, mille tantsivad tähed on mu ülemusele kinkinud. Alguses vaatan, et niisama tore pilt 60-ndate tantsutunnist. Siis aga selgub, et sellel on nii ülemus kui tema abikaasa. See, mida aeg inimesega teha võib, on ikka üüratult jõle. Ma ei oleks mitte mingisuguse valemiga ära tundnud pildil ilutsevas kauni nõtke figuuriga tantsivas daamis seda 100cm-100cm-100cm mõõtudega naist. Mida ma küll tegema peaks, et ma selliseks ei muutu? Kui ka peaksin muutuma, siis ilmselt on mõistlik kõik nooruspõlve pildid hävitada, et sellest häbist pääseda.

Pärast tantsu kurdan oma kotiluku muret ülemuse abikaasale. Tema soovitab ülemuse käest abi küsida. Suudan ise jublaka kuidagimoodi rõnga otsa tagasi saada ja püüan viisakalt ning meelitavalt pöörduda: "Kas ma tohiks mehelikku abi paluda?" Muidugi tohtis. Ülemus võttis koti kätte ja ütleb:"No kuda sul, lapseke, niimoodi siis nüüd õnnestus teha?" Mõne aja pärast kostub üksik vängem sõna. Siis juba kaks. Seejärel eemaldub jublakas. "Sa vana lits", ütleb ta. Ülemus saab luku küll lõpuni lahti tõmmata, kuid voodrit kätte saada ei õnnestu. Lepime kokku, et ta võtab homseks õiged tööriistad kaasa ja mina tulen oma katkise kotiga kohale, kallan koti kohapeal tühjaks ja siis läheb asjaks. Tea, kas peaks oma tampoonid ja rasedusvastased tabletid koju jätma, et vältida võimalikku ebamugavat olukorda?

Oleks mu isa veel alles, oleks ta selle ise kohe rõõmuga ette võtnud...