Eluveidrused

Algatuseks magan sisse. Jõuan koolitust ette valmistama siiski isegi mõni minut varem kui eelmisel korral. Mulle antud konverentsiruumi avama pidav magnetkaart ei tööta. Seekord on kohvitasside alused küll olemas, kuid puuduvad salvrätikud. Neil vist käibki see kordamööda, kas taldrikud või salvrätikud. Data on suunatud külgseina poole. Kutsutakse kohale tunkedes redeliga mees, kes ronib lae alla Datat ümber keerama. Seekord lektori laptop ja kohalik Data isegi ühilduvad, aga pilt on väga ähmane. Kell on siiski juba liialt palju, et sellele probleemile veel aega kulutada. Lepime kokku, et kohvipausi ajal tuleb redeliga mees uuesti kohale. Teenuse pakkujad on murelikud ja pöörduvad minu poole ettepanekuga, et kompenseerivad ebamugavused kõigile pokaali shampusega lõuna ajal. Laidan mõtte kiirelt maha, kuna esiteks on lektor täiskarsklane ja teiseks ei ole enam shvipsis tüüpidest õppijaid. Jääme viimase kohvipausi ajal pakutavate lisakookide juurde.

Jään veel mõneks ajaks pärast loengu algust koridori hilinejaid ootama. Üks teenindajatest möödub minust käruga, millel kõikvõimalikud nõud klirisevad, kuidas jaksavad. Huvitav, kas seinad on helikindlad?

Teine sekretär helistab ja teatab, et magas sisse. Must kolmapäev?