Eluveidrused

Isadepäeva kontsert „Isad ja pojad-Uno, Tõnu, Marko Naissoo”. Laval on Pärnu Linnaorkester, Liisi Koikson, Gerli Padar, Ivo Linna ja isa Tõnu ning poeg Marko Naissoo. Esitatakse Uno ja Tõnu Naissoo loomingut. Nagu arvata võiski, kostub lavalt väga mõnusat jazzu.

Pean tunnistama, et alles täna saan teada, kes kirjutas muusika filmile Viimne reliikvia. Pole lihtsalt kunagi sellele mõelnud. Päris piinlik. Kui lavalt hakkab kostuma filmi popurrii, tõusevad kõik ihukarvad mõnust püsti. Oleks nagu hoopis teine maailm, päris muusika, otse lavalt, mitte telekast kostuv anonüümne muusika. Metsasarv oleks võinud küll oma soolod veidi paremini selgeks õppida.

Miskipärast on saalis harjumatult palju lapsi. Ilmselt arvati, et isadepäeva kontserdil käiakse ikka lastega. See, et lavalt laste jaoks mõttetult igav muusika tuleb, oli kuidagi märkamatuks jäänud. Loen kontserdi kavalt, et eelkooliealiste laste õhtustel kontsertidel viibimine on mittesoovitatav.

Minu kõrval istub väike poiss. Ilmselgelt on tal igav. Hüpitab end toolil, niheleb, kõigutab edasi-tagasi, tõstab jala üles nii et riivab oma tossuga minu peenemaid sukki, esimese osa lõpuks jääb magama. Minu ees istuval tütarlapsel on samuti kohutavalt igav. Mida kontserdi lõpupoole, seda rahutumaks ta muutub, lõpuks hakkab jalas laperdava kingaga vastu põrandat kolistama. Saali keskel üks laps räägib kõva häälega kohati üle muusika. Saali lõpus visatakse vähemalt viis korda kolinal põrandale metalne garderoobi number. Kontserdi lõpus üritab üks laps lavale ronida, isa märkab alles siis, kui laps on trepi viimasel astmel. No ei ole tore, üldse mitte. Piinatakse nii lapsi kui teisi külastajaid.

Kollastest uudistest niipalju, et külastajate seas viibib ka Gerli Padari tantsupartner Martin Parmas. Muide, sama kontsert on pühapäeval Pärnus. Kontsert algab kl 17.00 ja kestab Tallinna kontserdist lähtudes kaks ja pool tundi ehk kella 19.30ni. Tantsud tähtedega otsesaade algab kl 20.30. Ootan põnevusega, kas Gerli on saates või mitte.