Eluveidrused

Venelased peavad pidu. Välisuks on iseenesest mõistetavalt lukustamata. Naisjoodik laskub hõljuval sammul trepist alla ja tervitab juba kaugelt kui parimat sõpra siinilmas. Ütleb, et slushai, ma olen sulle võlgu, aga sinul aknad koguaeg pimedad. Tuled hilja jah? Ma toon sulle kohe ära. Kuule, aga tee uks lahti, näe, ei võtnud võtit kaasa. Käin poes ära ja toon kohe raha.

Huvitav, kas ta mõtles läbi lukkus ukse joosta või? Sammun läbi meeletu suitsupilve oma tuppa ja jään ootama, mida tänane õhtu toob.

Kell on 23, kuid koputust uksele ja peotäit raha pole senini olnud. Küll aga imbub suitsuhaisu läbi pliidi kohal kõrguva õhupuhastaja toru ka minu korterisse. Olgu neetud mu terav haistmine. Mõne aja pärast kuulen koridoris sebimist, räägitakse midagi elektrist. Järgmisel hetkel kaob minu korterist vool. Nii väikeste vahedega kolm korda järjest. Taipan, et spetsialistid asusid parandustöödele. Võtan ukse vahel kõrgemaid noote.

Üldises plaanis, nii palju, kui minu kogemused ütlevad, koosneb venelaste pidu korterist sisse ja välja jooksmistes, uste prõmmimises, karjumises, treppidest tatsamises ning õues akna all kaklustele õhutamises. Mõtlen, et kui ikka väga ära viskab, kutsun pollari välja, pole midagi parata. Hakkab kogu saaga jälle otsast peale. Alles paar aastat tagasi käisime kordamööda joodikutega politseis tunnistusi andmas. Pärast seda jäid peod vaguramaks. Siiski jõuab keegi minust ette. Politseiauto sõidab maja ette. Kuulen jutust, et see polnudki esimene kord neil sel õhtul selle maja juures olla.

Pidu vaibub pisut ja jään magama. Kell 2 öösel ärkan naabriuksele prõmmimise peale üles. Tõusen voodist, viskan jope peale ja lähen keeran ukse lukku. Lootuses, et ehk see peab kutsumata tramburaitajaid kinni. Niikui saan tuppa, väljuvad külalised naaberkorterist. Võtan taaskord kõrgemaid noote.

See, et minu poisid korra või paar kelguga trepist sõitsid, on tshepuhaa.