Eluveidrused

Kokkuleppe kohaselt viin kontserdile kümme inimest ja saan auhinnaks kontserti tasuta külastada. Ohvriteks minu kolleegid ja nende sõbrad.

Algatuseks lipsame läbi Hellast Hundist ning joome külmarohuks ühe Iiri kohvi ning sööme maistva Anneli Viik’i koogi. Kohvi ja viski vahekord on vist küll veidi segi läinud, minu meelest on selles 4cl kohvi ja ülejäänud viski, aga soojendab hästi.

Jääme minemisega pisut hiljaks ja seetõttu saame kohad kuhugi keskkohast tahapoole. Saal on välja müüdud. Laval on mitmed komplektid löökpille, tuvastamata pille, lauatäis kristallklaase ja sinakalt läikivate mustade juustega esinejaid. Tegu on Lõuna-Ameerika Põlisinstrumentide Orkestri kammeransambliga, kus sünteesitakse traditsioonilist muusikat kaasaegse elektroonilise muusikaga .

Piilun naabri kavalehte ja mõistan, et kõik esitatavad lood on mütoloogilis-rituaal-meditatsioonilood. Hinged muutuvad klaasikildudeks ja pudenevad laiali, Jumala tööriist pikne jne. Kaks lugu jäävad eredalt meelde. Vaikusest saab meeletult valju transs, mille keskel hüppab lavale kotka näoga tegelane ning teine, kus naine lausub sõnu kui nõid vaiksemalt ja valjemalt ja pillid toetavad teda. Loo lõpuks olen üleni higine ja tänulik, et lugu enne otsa sai, kui mul õhk lõppes. Müstiline lugu. Sõnuja ise oli ka täiesti hingetu. Meenub KODO trummide kontsert. Väga äge teistmoodi kontsert vahelduseks

Ilmselt mu kolleegid arvavad küll veidi teisiti.