Eluveidrused

Täna on minu esimesed suuremad ristsed koolituste vallas. Osalejaid on 65, lisaks tõlk ja kogu sinna juurde kuuluv atribuutika. Kuna üks meist on välisreisil, peame kahekesi tegema kolme töö ja nii jäi eile koolitusmaterjalide paljundusse andmine hiljemaks. Paljundusest helistatakse ja pahandatakse. Ei oskagi muud targemat öelda, kui et tegin, mis suutsin, enam kiiremini ei olnud võimalik. Ega nad muidu poleks pahandanud, aga kogus oli suur.

Lähtudes eelmise korra suurjamadest lähen hommikul võimalikult vara kohale. Nean end autopuuduse tõttu. Nüüd pean asju käeotsas vedama. Õnneks on vahemaa kontori ja toimumiskoha vahel lühike ning autoga olekski keeruline tiirutada.

Seekord toimib kõik nagu kellavärk. Saalis sebib korraga neli inimest ja mina. Ilmselt püüti veel siluda eelmise korra vigadest põhjustatud pahameelt. Osalejad laekuvad väikeste vahedega ja registreerimine sujub ladusalt. Kui lektor alustab, tõmban kergendatult hinge. Suurem osa on möödas. Nüüd jääb vaid loota, et lektor Soomest ja tõlk jõuavad õigeaegselt. Avastan ehmatusega, et mobiil on surnud. Kõik saabusid õigeaegselt ja helistada polegi vaja. Ka tõlkega seonduv laabub libedalt. Ära tegin!

Kontoris tagasi ei lasta mul loorberitel puhata, vaid hakkan jändama homse koolitusega. Rabelen abiväega kuniks täpselt paras aeg teatrisse minna.

Mu nüüdseks ekskolleeg sai kutse Vene Draamateatrisse. Kuna ma ühte otsa pidi jätkan tema tööd ja tema asemikku veel pole, siis kasutan juhust ning kutsun teise kolleegi ühes. Teater on väga ilus. Arvan, et ilusaim teater Eestis. Kasutan juhust ja ei kuula eesti keelset sünkroontõlget, vaid harjutan oma roostes vene keelt. Etendus on väga halb. Esimene osa kestab poolteist tundi. Selle aja jooksul ei jõua etendus veel point’ini jõuda. Teema kerib igivana asja ümber-saada mehele versus saada rikkale mehele. Võitlen unega. Antrakti ajal jagatakse tikuvõileibu ning veini. Otsustame kolleegiga, et teise poolde ei lähe ning suundume õhtust sööma. See on esimene kord, kui teatrist poole pealt lahkun.

Õhtusöögil arutame väga põnevatel teemadel. Näiteks meie lähestikku asuvad sünnipäevad ja ühispidu kolleegidele. Jõuame väga intrigeerivate ideedeni, ilmselt kõik kaasa ei teeks. Mis on kooseluõnne alus, kas nõudepesumasin või meeste sokkide korjaja. Kolleegi lasteaia rühma kokkutulek. Ilmselt ma poleks iialgi selle peale tulnud, et ka sellist asja saab korraldada. Veel sürrim oleks muidugi sõimekokkutulek. Tallinna peokohtade wcd. Arvatavasti on käimas salajane võistlus-kellel on erilaadsem kemmerg. Loeme kokku: unisex wc, peegliga wc, kust näeb vastassoo kemmergusse, naiste pissuaarid, auk põrandas wc, elektritooli wc. Hetkel rohkemat ei meenu. Lõpuks kohtun kolleegi klassiõe, tuntud poplauljaga. Põnev.

Ei tea, mis kell etendus lõppes ja kas ivani ka jõuti...