Eluveidrused

Täna on koolitus teises kohas. Olen eelnevalt kokku leppinud, et saabun kl 8 st tund enne koolituse algust ja sätin kõik paika, mis tarvis. Kuna koht asub kontori lähedal, siis ei hakanud asju eelmisel õhtul kaasa võtma, vaid lähen hommikul varakult kontorist läbi. Haaran läpaka, Data, pastakad, 35 eksemplari 30lk materjali ja muud nipet näpet ning vaarun toimumispaika. Kell on täpselt 8, kuid uks on lukus. Annan uksekella, keegi ei reageeri. Helistan, keegi ei võta vastu. Helistan toimumiskoha projektijuhile mobiilile, kõnet ei võeta vastu. Kell on 8.15. Otsustan kogu oma kandamiga, mida on julgelt oma 15kg, rünnata teist ust. Sealt pääsen sisse. Näen, et projektijuht lehvib ringi mantlihõlmad valla, müts peas. Ilmselt saabus just. Küsin, miks on uksed lukus ja eilsed viidad uksel. Vastuseks saan, et just praegu tehti uksed lahti ja kohe vahetatakse viidad välja. Nojah, parem hilja, kui mitte kunagi.

Asun kiirelt masinaid üles seadma, ühendama ning materjale laudadele jagama. Selgub, et eile õhtul tööl paljundatud materjalidel on köitmisaugud madalamal, kui koopiafirmas tehtud materjalil. Kiire arutelu järel iseendaga otsustan siiski materjalidesse uusi auke mitte teha vaid jättagi osa madalamale. Ega liigselt perforeeritud inimesi pole ju ka kena vaadata. Kasutud augud ei kaunista midagi ega kedagi.

Ükski kohalik töötaja ei tunne huvi minu käekäigu vastu. Osalejad saabuvad ja mina alles toimetan. Õnneks on kohvipaus ruumist välja kaetud, seega ei sega me teineteist. Lõpetan kiirelt ja asun inimesi registreerima. Koolitus algab, jään veel ukse taha hilinejaid ootama. Saabub üks meesterahvas, tervitab mind ja küsib garderoobi kohta. Juhatan ta viisakalt gareroobi ja tõmban juba ainsale meesosaleja nimele ringi ümber. Mees saabub tagasi ja poriseb midagi garderoobi numbri disaini kohta, et kes sellised asjad küll välja mõtles ja kus sellist küll hoida. Numbrid on tehtud paksemast vildist. Naeratan mehele juhmilt ja ei oska midagi vastata. Püüan teda ruumi juhatada, aga tema tõrgub. Lõpuks selgub, et tegemist on kõrvalruumis toimuva ürituse organisaatoriga. No mida? Miks saan mina sõimata mingi garderoobi numbri disaini pärast, kas ta ei näe, et mul on nimesilt firma nimega rinnas?! Kui ennast ümber pööran, näen, et kaks meest askeldavad meie kohvilaua ümber ning valavad endale kohvi. Astun ligi ja uurin, mis teoksil. Selgub, et ka need on kõrvalruumis toimuva ürituse tegelased, seekord küll osalejad. Astun organisaatorite juurde ja palun neil enda kohvi lauale muretseda. Üks organisaator ei saa minust päris täpselt aru ja püüab ka meie kohvilaua suunas liikuda. Püüan ta kinni ja kordan oma juttu NENDE kohvi organiseerimisest. Lahkun kontorisse maruvihasena.

Näen kontoris eilse koolituse lektorit ja küsin, kas ta tahaks mulle anda tagasisidet. Ta ütleb, et kutsub mind ja teise koolitusega tegeleva inimese lõunale. Esialgu ei oskagi ma asjast midagi arvata, et kas asjad on nii halvad, et selle selgitamiseks kulub terve lõuna või siis, et asjad on nii hästi, et mind kutsutakse tänuavalduseks lõunale. Kui söömispaika jõuame, juhatab lektor lõuna sisse lausega, et ta teeb meile lõuna välja. Kivi langeb südamelt. Arvasin, et ma ei suuda mitte kunagi sellele inimesele muljet avaldada või vähemalt meele järele olla. Aga näe...Teen enesele mõttes pai.

Kui õhtul koolitust kokku korjama lähen, vestlen projektijuhiga ja palun edaspidi kokkulepetest kinni pidada ning organiseerida kohvilaudadele firmanimega sildid. Kahjuks olen pooled koolitustest just sinna ruumidesse planeerinud. Seal on küll väga õdus ja hubane, kuid väga halb teenindus.