Eluveidrused

Täna olen tööl üksinda ja seetõttu kogu kontori lahtiolemise aja ehk kl 8-18ni. Lohutuseks mõlgub meeles lubadus, et kui olen nõus noorsekretäri välisreisiga ja tema eest tööl olemisega, siis ta viib mind õhtusöögile.

Päev on väga pingeline. Kõigele lisaks saan kolleegidelt veidraid ülesandeid, näiteks puhastada tindiga määrdunud vihik või otsida internetist asju, mida oleks ise sama kerge leida, kui mulle lähteülesannet seletada. Õhtuks on mul nädala väsimus, nohu ja ilmselt ka palavik.

Pärast tööd olen enesele külla kutsunud ekskolleegid traditsioonilisele viina ja kalamarja peole. Püüan ennast külaliste tulekuks kuidagi turgutada ja asun peoks ettevalmistusi tegema.

Külalised saabuvad koos märkimisväärse kalatoodete ja alkoholi koormaga. Mõni aeg kestab vägev siblimine ja siis asuvad kõik laua ümber nautima. Pean ütlema, et endiste kolleegidega on väga mõnus aega veeta. Kuulata uudiseid ja meenutada vanu aegu. Räägin uudishimulikele, kuidas mul uues kohas läheb ja üllatan neid mõne kolmetähelise lühendiga praeguse töö valdkonnast. Tore on vaadata juhme nägusid. Nad küll püüavad mulle oma valdkonna lühendeid vastu öelda, aga ma ju tean neid. Tahtsin lihtsalt katsetada, et kas ainult minu jaoks on need praegused lühendid imedemaalt pärit, aga selgus, et ei ole.

Võin kindel olla, et kelgutamisest seekord midagi välja ei tule, küll aga kostuvad koolitatud häältel toostid ja juubeldused. Aga seda on ju ometigi ilus kuulda. Pidu kestab varaste hommikutundideni, kuid ma ei vajugi ära. Nina on vaid nohust kinni. Lepime kokku, et järgmine kord kohtume ühe ekskolleegi uue köögimööbli soolaleivapeol. Elagu see, kes meile kõhu andis, põhjuse juua leiab alati.