Eluveidrused

Võtame sõbraga koos ette projekti viia mu uus põrandalamp parandusse. Näeme veidi vaeva, et juhe kapi tagant kätte saada, et see lambi ümber kruvida ning sinna kinnitada. Otsin üles ostutsheki. Viimasel hetkel viskan nalja: Pane tähele, nagunii on vaid pirn läbi põlenud". Sõber ütleb, et talle torkas just seesama mõte pähe. Kontrollime. Pirnil on must läbipõlemise jälg. Mul on piinlik, et sõbra kodust välja ajasin. Mulle tõesti ei tulnud pähe seda ise kontrollida, kuna üldjuhul pirn ei põle nädalaga läbi ja teiseks olid sümptomid nii sarnased eelmise lambi reostaadi läbiminemisele.

Siiski on vaja leida kruvikeeraja, et pirnile asetatud plastmass kätte saada ja pirn välja vahetada. Selleks on vaja minna poodi, sest endiselt ei ole mul ühtegi tööriista. Sõber läheb ekspeditsioonile. Mina jään koju ja kraadin ennast. Ongi 37.3C palavik. Väga ebamugav, eriti seetõttu, et paari tunni pärast pean tantsu õpetama minema.

Pärast tunniajast ekspeditsiooni mööda erinevaid lähiümbruse poode, mis enamikus kinni olid, saan endale kruvikeeraja ja seega ka taas töötava lambi.

Tantsimas olen nii uimane, et ei suuda vaheajal müügipunktis arvutada, palju raha tagasi andma pean. Ühele andsingi ilmselt 20kr vähem, aga ta ei öelnud midagi ja tuli järgmine kord jälle ostma. Õnneks muus osas asi üldiselt sujub. Tasakaaluga on veidi probleeme, aga pole ka ime, kui üks öö vahelt kadunud ja palavik kallal.

Õhtul istume sõbrannaga ja hävitame peo jääke ning vaatame filmi Liblikaefekt. Kohati tundub film mulle hetkeolukorda arvestades veidi üle jõu käiv, kuid pole viga, vaatame lõpuni. Homme võtan aja maha ja ei tee mitte midagi.