Eluveidrused

Nagu lubatud, vedelen pool päeva niisama voodis ja vahin telekat. Väga mõnus. Õhtuks tekib siiski kerge rahutus ja igavus. Helistan sõbrannale, võtan veini ühes ja lähen külla.

Algatuseks vaatame koos Laulukarusselli. Küll ikka tänapäeval lapsel laulavad kenasti. Iial ei tea, milline homne kuulsus täna telekas on. Seejärel muidugi Tantsud tähtedega. Tase on saade saatelt järjest kasvanud ja isegi Erki ei tundu enam nii väga kohmakas. Mõtlen vaikselt, kust Ave kõik need peenemad tõsted välja on võlunud. Võistlustantsu õpikutes ju neid ei ole. Need on pigem kas jäätantsust või varieteest. Säärase muskulatuuriga mehe õlul, kätel, rinnal, turjal ja kus mujal veel on ju täitsa turvaline kõlkuda, ma arvan. Kuluaaridest on kosta, et sel nädalal tehti juba üle 50 000 kõne. Ilmselt on minusuguseid rohkemgi, kes lõpus ühele ja samale osalejale kaks või rohkem kordi helistavad, et ikka täiesti kindel olla, et just tema edasi saab. Minu lemmikul vedas, sai edasi. Kõik läheb õiget rada-kaks tugevamat jäävad finaali.

Keset saadet saan kõne oma ekskolleegilt, kes pakub tantsukursuste juhendamist Sauel. See on juba teine tõestus sellele, et saade on eestlaste tantsujalad üles otsima pannud. Esimene tõestus oli see, et suutsin oma kollegide hulgast 19 paari kokku saada ja nii terve kursuse moodustada. Näis, kas saame sauekatega omavahel tingimustes ka kokkuleppele. Kui jah, siis rõõm on mõlemapoolne. Ainus mure jääb transpordi osas. Ilmselt pean hakkama rongiga liiklema.

Pärast saadet hakkavad tekkima esimesed mõtted aastavahetuse suunas. Sinna on ju ainult poolteist kuud jäänud (sic!). Kui tahta midagi ägedat korda saata, ruume rentida vms, siis on viimane aeg seda kõike korraldada. Ühtlasi paneme paika plaani, et läheme keset talve Eesti ringreisile. Rendime kasvõi auto, kui muud üle ei jää. Loodetavasti ei jää see kõik vaid veiniklaasi taguseks jutuks.