Eluveidrused

Mida küll teha joodikutest naabritega, kes kolmekesi suudavad korda saata rohkem, kui terve maja elanikud kokku. Samas, alati, kui millegagi hakkama on saadud, võin kindel olla, kes on süüdlane. Vähemalt ei pea oma aju vaevama.

Näiteks kui eile õhtul kell pool üheksa töölt tulin, oli välisuks mitte lihstalt lukust lahti, vaid suisa pärani. Keerasin lukule vihaselt topeltkeeru peale, justkui see aitaks. Ei pidanudki kaua ootama, et saada tõendeid vastaskorteris toimuvast olengust. Miskipärast põleb meil koridori pirn väga tihti läbi. Ilmselt ei ole meil siin need süsteemid just eurod. Seetõttu kostus kolistamise, kooberdamise ja vastu seina jooksmise müra rohkem kui tavaliselt. Mul on kombeks pärast töölt tulemist end kohe mugavasse öösärki rüütada ja seetõttu ei kipu ma just tihti uksevahele kõõluma ning õiendama. Ei tea, kas nad on sellele jälile saanud või neil on lihtsalt ükskõik. Millegipärast kahtlustan seda viimast.

Täna tund hiljem töölt tulles avastan ukse niisama lukust lahti oleva. Kordan eilset topletkeeru trikki. Jõuan esimese korruse valgustatud korruselt järjest pimedamasse urkassse teisele korrusele. Kaks noormeest tervitavad viisakalt. Mul pole õrna aimugi, kes nad on. Lihtsalt ei näe. Porisen siis, et uksed võiks vähemalt lukku keerata. Selle peale küsib üks osavõtlikult, et kas praegu oli ka siis lahti. Ütlesin, et oli jah ja eile oli suisa pärani. Möödudes noormeestest kuulen, kuidas üks sositab teisele vene keeles-shto ana gavarila? Teine tõlgib püüdlikult. Seepeale küsib teine-a shto ana jeshshjö skazala. Ütlen siis selges vene keeles, et uksed peab enda järel lukku keerama. Saavutan sellega noormeeste hulgas enneolematu respekti-ha, pa russki zagavarila, spasiba. Olen enesele odava triki pärast pahane. Pealegi olen kindel, et uks on endiselt lukustama, kuna teatavasti ei oska venelased paikset pidu pidada ja rändamise kolin muudkui kestab ja kestab.