Eluveidrused

Täna esinen uues rollis. Olen üks tööandja esindaja tööintervjuul. Olen varem samas rollis olnud ajutiselt kahel korral-kui lahkusin Eestist ja oli vaja endale asendaja leida ning kui praeguses töökohas oma team’i uut inimest otsisime.

Esimene neist jättis minusse üsna sügava mulje. Enamik neidiseid, kes kandideerisid ei saanud üldse aru, kus nad on ja miks nad seal on. Rääkimata sellest, et oleks teatud millise ministeeriumi alla antud asutus kuuluda võiks või kes on vastava valdkonna minister. Teisest üritusest on meeles eelkõige see, et saadeti 50 CV-d, pooled neist 20aastased, väga paljudel neist riigikeele valdamise probleemid, kuna rahvuselt venelased.

Tänane oli hoopiski kolmandat moodi kohtumine, kuna kandideeritav amet eeldab teistsuguseid oskusi, teistsuguseid inimesi. Meie vastas istub 22a noor daam, rahvuselt venelanna. Väga kõneosav. Ütleme nii, et tekib raskusi pauside leidmiseks, et küsimusi esitada. Kuidagimoodi saame 45 minutiga asja ühele poole. Selle aja jooksul saame teada, et tal on mees ja kus ta töötab ja mis soodustused tal seal on. Kes on tema isa ja ema ja kuidas on nende tervis. Miks ta täna tööl nuttis ja kuidas teda lohutati. Ilmselt oleks ta veel pikalt rääkinud ka sellest, mida ta tegi lasteaias, aga kahjuks sai aeg otsa. Tegelikult on ilmselt tegu väga iseseisva ja agara inimesega, kes meile tööle hästi sobiks. Seega on tulemus positiivne.