Eluveidrused

Ole sa õnnistatud kodanik Põõsas!

Juba eile õhtust saadik on tänavad tühjad, saab vabalt ilma probleemideta liigelda. Täna hommikul on bussipeatuses üks (sic!) kõhklev naisterahvas. Buss tuleb õigeaegselt ja on pooltühi (sic!). Tavaliselt sõidan tööle nina vastu klaasi lömmis nagu põrsal ning kui kohale jõuan on riided keerdus seljas ja ise olen üleni higine. See on väga veider, kuna bussi intervall on vaid 7 min. Kust need inimesed kõik tulevad?

Bussijuht teatab, et ta sõidab läbi Balti jaama. Mõnel tekib paanika ja läheb juhiga sõimlema. Juht selgitab kannatlikult-k nam Bush prijehal. Edasi kulgeb teekond nii, et lõpppeatus on mu töökohast 100m kaugusel. Selline bussiliin võikski käima jääda. Ma pole elus nii kiirelt tööle saanud. Muidugi, kui ma oleks elanud kolm peatust edasi, siis oleksin pidanud jalgsi tööle marssima. Ja Estonia barrikaadid jäid ka nägemata, lootsin, et mind väljutatakse Vabaduse väljakul ja saan sealt mööda promeneerida.

Ma parem ei mõtle, mis õhtuks meie tänavatel jälle toimub.