Eluveidrused

Päevad ei ole vennad.

Eile istusid koolituse saalis 35 firmajuhti. Tähtsad ja targad. Ühel seljas parim ülikond, teisel paremini väljaveninud kampsun. Mobiil oli ühel edevam, kui teisel. Ma polnud mõnda mudelit näinudki. Ootasin, kuni kõik esinejad kohale tulid ja jooksin kähku kontorisse, et tänast koolitust ette valmistada. Kuna olin üleeile õhtul kella poole üheksani kontoris istunud ning ette valmistanud, jäi vaid kolme lektori materjal üheks presentatsiooniks kokku tõsta, välja printida ning paljundusse teele saata. Selleks kõigeks oli aega napp tund, kuna siis lõppes juhtide koolitus ja pidin tormama seda kokku korjama. Saan väga positiivse tagasiside organiseerisime õnnestumise kohta. Ka osalejate keskmine hinnang on 4,8. Olen endaga rahul.

Täna on teises majas saal ette valmistatud 46-le raamatupidajale. Nagu ikka, pole valmis pandud pabertahvlit. Utsitan teenindajat tahvlit vedama. Kui lektorid saabuvad, on nad väga imestunud, et neid on ette istuma pandud nagu presiidium. Minul aga on esimene kogemus selles saalis üritust korraldada ja ei osanud aimata, et säärane asetus, mis hotelli poolt pandud, halb võiks olla. Ilmselt sõltub ka lektorist. Kui koolitus algab, tulen kontorisse asjatama. Mõne aja pärast helistab üks lektoritest ja loeb mulle ette terve rea vigu, muuhulgas ka seda, et kohvipausi ajal anti valet sööki. Nagu välk selgest taevast meenub, et päevakava muudeti üleeile õhtul ja juhtide koolituse suures organiseerimise tuhinas ununes hotelli muudatustest teavitada. Päästan, mis päästa suudan. Tellin lisakohvipausi. Mõne aja pärast helistab lektor uuesti ja kordab üle samad vead ning lisab veel mõned. Muuhulgas, et pabertahvel on vales kohas ja miks ma ei parandanud tema presentatsioonis kirjaviga ja ei lisanud lõbusaid pilte. Olen madalam kui muru. Jälle ei saanud hakkama. Kuidas ma eile sain?! Kirjutan tänastele lektoritele selgitav-vabandava emaili. Vähene kogemus, mis muud. Ei oska inimeste soove õhust aimata. Veidi hiljem kurdab mu endine töökaaslane, kuidas minu ametikohta täitev tütarlaps ei osanud laste jõulupidu organiseerida, et kuidas minu ajal ikka kõik hästi oli. Kas ma olen lõhestunud isik või annab aeg kogemused ja inimeste tundmine pisiasjade etteaimamise?