Eluveidrused

Täna on firma jõulupidu. Kogu selle ettevalmistus oli suhteliselt piinarikas. Kõigepealt tekkis korraldaja ja meie firma esindaja isikute vahel konflikt. Mõlemad püüdsid väita, et teavad teisest paremini. Mina nende keskel. Kui esimene kava ja hinnapakkumine ära saadeti, tekkis teine huvide konflikt-üks tahtis palju raha saada ja teine ei tahtnud nii palju anda. Pidin edastama teate, et võtku hinda alla või muidu. Sealt tuli vastus, et kui tahad JÕULUpidu, siis maksa, SÜLDIpidu saab muidugi soodsamalt. Jälle mina nende kahe vahel. Lõpuks, kui kõiki rahuldavad kokkulepped olid saavutatud, jäi probleem lühiküsimustele vastuste saamisega, kuna firma tegelased ei tahtnud end kätte anda.

Saatsin kolleegidele varakult kutse välja, et kõik end selleks õhtuks vabaks võtaksid. Sellele järgnes mustmiljon küsimust. Keegi ei olnud valmis üllatusteks. Saatsin välja korduma kippuvate küsimuste emaili. Koos vastustega muidugi. Nädal enne pidu kuulsin maja pealt üüratut paanikat-MIDA SELGA PANNA?! Aga ma ju saatsin emaili kogu peo stiili ja riietuse stiili kohta?? Selgus, et keegi ei mäletanud isegi seda emaili. Saatsin uue ja parema. Selgub, et meie firmas peab kätte andma täpse kasutusjuhendi-seelik 50cm, must, sits. Pluus valge, nööbid ees, käised pikad.

Peo toimumise päeval selgus, et 20% tulevad oma autodega. Bussid on ju tellitud…

Kogu üritus algas sellega, et bussid parkisid valesse kohta ja rahvas jooksis hoovis edasi-tagasi. Bussijuht tervitas mind rõõmsalt uksel ja avaldas lootust, et MINA ikka tean, kuhu me täpselt sõitma peame…Olin suhteliselt kaame ja ei julenud isegi mitte mõeldagi, mida kõike VEEl juhtuda võib.

Õnneks läks pidu kenasti käima ja rahvas oli õnnelik. Ilmselt oli küll Tõnis Mägi veidi endast väljas, kuna tema esinemist võeti pigem taustamuusikana, kui kontserdina.

Peo järeljakadeks on üks kadunud sall ja veidi kadunud mälu