Eluveidrused

Täna on meie firmas laste jõulupidu. Kõik lapsed on kontorisse palutud, kus esitatakse jõuluteemaline lasteetendus, tuleb jõuluvana ja maiustatakse kommidega.

Alguses on päris põnev. Vaatleme, kas laps ja kolleeg mängivad omavahel kändude ja käbide kukkumise või siis siga ja kägu mängu. Peab ütlema, et enamust siiski tuvastada ei õnnestunud, eriti kui laps saabus kolleegi abikaasaga. Mõne aja möödudes ei ole enam nii põnev. Umbes siis, kui esimesed valjuhäälsed jonnid kostuvad. Edasi läheb aga sootuks põnevaks. Istun põhimõtteliselt samas ruumis, kus kogu pidu käib, küll veidi nurga taga, nii et otse ei näe, küll aga kuulen KÕIKE. Ja mitte ainult mina. Kui heliseb telefon kostub kliendile: „Tere, firma X kuuleb. Tibu! Kus sa oled? Kas sina siis ei tea, et kuked ei lenda lõunamaale?”
Seega ma pole kindel, et kliendile jäi meie firmast väga adekvaatne mulje.

Kogu asja juures oli positiivseks faktiks tööl olema pidanud seltskonnale allesjäänud maiustused.