Eluveidrused

Helistab endine ülikoolikaaslane (meessoost) ja küsib, kas mul on tänaõhtused joomisplaanid juba tehtud, et kui pole, siis ta pakuks ise ideid. Väga romantiline ettepanek, kas pole?!

Kohtume algatuseks ühes Iiri pubis, mis ei sarnane mingilgi määral Iiri pubiga. Vahetame esmased uudised ning seejärel suundume NO 99 all asuvasse jazzklubisse. Olen sellest kohast kuulnud varem küll, kuid pole kunagi taibanud sinna minna või siis pole vastavat seltskonda olnud, kellega minna. Uksel uudistame kodukorra üle. Muuhulgas öeldakse, et hetkel on seal u 50 inimest, aga mahub max 200, no et siis on küll ilmselgelt ka üle rahvastatud. Laskume saali. Sisenemisel hüüatame kui ühest suust-200?! Meie ees on umbes minu korteri suurune saal kümnekonna lauaga. Need, kes lauda pole mahtunud, istuvad spets mattide peal trepil. Ilmselt tähendab 200 külastajat samasugust tuttavat situatsiooni, kui hommikune bussisõit.

Laval on lapseohtu muusikud-pianist, saksofonist, kontrabassist (on selline sõna?), trummar, kitarrist ning vokalist. Täna on vabalava, mida nimetatakse jamiks. Pikapeale saame aru, et jami olemus peaks tegelikult tähendama vokalistide vaheldust, kuid kuna on jõuluaeg ja enamik muusikuid teenivad kusagil kolhoosipidudel roppu raha, peame leppima vaid ühe vokalistiga. Ilmselt on tegu Otsa kooli õpilastega. Kohe jääb silma omaette naeratav trummar, kes teisi pidevalt mingite muusikaliste trikkidega üllatab, ise seejuures kavalalt naeratedes või õlgu kehitades. Klaverdajaid on kaks. Üks neist näeb välja nagu välismaalane-juuksed keskelt püsti aetud, seljas mitu kihti pluuse ning jalas värvilised tossud. Mõtlesin algselt, et huvitav, mida see R&B fänn siin teeb, aga küsimus sai vastuse, kui too noorsant klaveri taha asus ja pööraselt mässama hakkas. Ka kontrabassiste on kaks. Üks neist pikk kiilakas pikkade ja peente sõrmedega. Kui selline mulle tänaval vastu tuleks, hoiaksin igaks juhuks kaugemale. Lõppkokkuvõttes saame väga hea muusikalise elamuse osaliseks. Kahjugi kohe lahkuda, kuigi muusikat oli kahe ja poole tunni jagu.

Otsustame veel mõned öönapsud teha. Suundume Amarillo ees asuvasse lounge´i, kuna see on koht, mis nii hilja veel kindlasti lahti on ja ilmselt ka lisajõude mahutab. Saame vaba laua otse ukse kõrvale. Äraütlemata lõbus koht. Algatuseks astub üks tuhmi pilguga onu tuimalt meie laua juurde ja haarab sõnatult mu kaaslase jope järele. Selgub, et tema jope on kaduma läinud. Saadame onu minema ja näeme teda samas kohas paariminutiliste intervallide järel. Ringtee vist. Järgmisena astub minu juurde oma kuuekümnendates vene rahvusest tuikuv daam ja palub, et ma välisukse avaks. Saadan ta viisakalt pikalt. Daam sammub teisele katsele. Tõmbab ust, kuis jaksab. Viimane ei allu. Daam taganeb ja jääb ust põrnitsema. Haakub järgmise väljuja sappa üliheli kiirusel, kui see ukse lükates avab. Välja astudes tabab teda oher osoon ja ta kõõlub lähimal aial kümmekond minutit. Kogu eelneva aja jooksul potsatab üks ja sama daam kaks korda puki otsas põrandale tõmmates endaga kaasa tühje ja vähem tühje klaase. Kui ta seda ka kolmandat ja neljandat korda teinud oli, tõmbab vihane turvamees ta lauast püsti ja viskab õue. See ei ole lihtne ettevõtmine, sest teatavasti on purjus inimesel loomajõud ja oma kindel nägemus asjadest, mis seekord sugugi ei ühtinud turvamehe omaga. Nii nad siis seisavad üks ühel pool ust ja teine teisel pool, üks üritab sisse murda, teine ust kinnisena hoida. Mingil ajal taipab turvamees, miks naine tagasi tulla tahab- ta on jopeta ja käekotita. Mees leebub ja läheb toob naise asjad. Naine tänab viisakalt ja lahkub. Kõigub veidi aega tänaval, üritades luku otsi teineteisega liita, kuid tulutult. Rehmab käega ja asub külg ees teele. Üks noormees ja neid otsustavad lahkuda. Jõuavad kahekesi, neidis ees ja noormees tagapool, kahe välisukse vahele ja jäävad imelikku poosi seisma, nagu oleks filmile paus pandud. Naine upakil, käsi vastu klaasi ette sirutatud ja mees vahtimas tema tagumist ümarat vormi, mis kaunilt esile tükib. Siis selgub, et piiga oli konstapidi jalamati auku kinni jäänud. Noormees kummardub ja võtab maast kinga ning hoiab seda veidi kõrgemal õhus, et naine saaks osavalt jala tagantlöögiga kinga oma endisesse kohta asetada. Kuna ta aga kõige selle juures käega üles alla kiigub ning naine paremale vasakule kõigub, kestab kogu protsess mõned minutid. Meie seljataga jääb üks mees püsti magama, toetades pea laudu eristavale postile.

Sellist tsirkust pole tükil ajal näha olnud. Väga meeleolukas õhtupoolik sai.