Eluveidrused

Kui olen end kuidagi läbi murdnud töö juures eelmisel päeval juhtunud rõvedast veast, lähen veidi helgemas meeleolus tööle. Kuigi õues on väljakannatamatu löga ja jalad on saabaste sees märjad. Jumal tänatud, et talvesaapad koju jätsin.

Hommik on suhteliselt normaalne. Eriti ilus on saada jõulukingitusi oma koostööpartneritelt. Näiteks Rannapi ja Maarja-Liisi plaadi. Olen väga õnnelik ja kilkan sellest ka kaastöölistele. Sealtpoolt kostab häälitsus, mis annab selgelt mõista, et plaat on äärmiselt mõttetu kink. Nojah siis. Jäägu igaühele tema arvamus.

Ühesõnaga, kui juba peaaegu tundub, et tapvaid muresid pole, siis see läheb kiirelt mööda. Helistab ema ja teatab muuhulgas, et suutis üleeile haiglasse sattuda. Kõrgenenud vererõhk. Ja ta ütleb seda mulle TÄNA!? Vana inimene, kes elab üksi ja teises linnas?! Ma parem ei mõtle üleliia, vaid helistan paari tunni pärast uuesti. Hääl kostub tervem ja rõhk on alanenud, kuid pole siiski normaalne. Küllap ma juba tean, millest see kõik: kuusk on vaja üksi turult ära tarida, ahjuprae liha, süldimaterjal, pasteedimaterjal, hapukapsas-see kõik vajab ostmist, no ja loomulikult on vaja jõuluks kõik kapid korda teha ja korteris suurpuhastus teha. Ikka ruttu ja kähku ja üksi. Mis siis, et tegelikult on absoluutselt ükskõik, kas käteräti kuhi on kapis veidi vasakule viltu või mitte. Aga piinab ju hingel, kui see sirgeks lükkamata jääb ja nagunii saavad kuused ka selleks ajaks turult otsa, kui mina koju jõuan.

Lisaks kõigele saan taaskord lektoritelt presentatsiooni liiga hilja kätte ja pean materjalid ülihelikiirusel kokku panema. Ole siis selle kõige juures veel esinduslik ja võta särasilmil vastu kauaoodatud kliente.