Eluveidrused

Saan oma kursaõega kokku, kellega eile käisime Mäxi ja Maarja-Liisi kontserdil. Oli äraütlemata ilus kontsert oma teatud headuses. Pealgi nägi Maarja-Liis vapustavalt hea välja. Ainsaks hädaks oli taaskord kaasa võetud kasvatamata lapsed, kes minu kõrvale maandusid. Terve esimese poole ajal hüpitas poiss end toolil, nii et toolirida kõikus, laulis kaasa, vilistas, koputas jalgadega mööda rõdu äärt jne. Mind on tabanud lasteneedus.

Kokkuleppe kohaselt võtab kursaõde minu tööloleku ajal DVD, pärast võtame snäkki ja teeme mõnusa äraolemise. Algatuseks saan meeldiva, kuid piinliku kingituse osaliseks. Mulle kingitakse terav nuga, mis minu majapidamises peaaegu puudub. Lisaks saan imeilusa puna-valge keraamilise suveniirkinga, mis on ehitud punase suleboaga, kuna king oli nii "minu moodi" olnud. Enne sööma asumist palub kursaõde üht pidulikku hetke ja võtab kotist pudeli shampanjat. Olen üllatunud ja ei suuda nii kiirelt taibata, milles asi... Kursaõe ainsad selgitavad sõnad on, et see needus ei jäta mind maha.

Umbes kümne aasta eest sai sõlmitud üks kihlvedu. Mina, kui tuntud meesteõgija ja mu kursaõde, kui vaguram pool sõlmisime omavahel kihlveo, et kumb meist enne emaks saab, teeb teisele shampuse välja...Olen hale kaotaja.