Eluveidrused

Jõulud algavad väikese koosviibimisega mu sõbranna pool ja sellele järgneva klubi külastusega. On õhtu nagu õhtu ikka, kuid siiski ühe väikese viperusega. Meie sõbrannaga tantsime omavahel. Minu selja taga tantsib samuti naispaar. Kõik oli kena, kuniks üks paarilistest hakkab mulle seljatagant küünarnukiga ribidesse äsama. Alguses väiksema amplituudi ja rahulikuma tempoga. Pärast järjest tihemini ja tugevamini. Vihastan. Pööran ringi, haaran tampivast käest ja sisistan neiule üht teist. Neiu taganeb (koos minuga) ja on veidi hirmunud olemisega, kuid ei jäta oma jonni. Lõpetuseks õnnistab mind oma keskmise sõrmega. Võta sa nüüd kinni, millest see kõik. Jõulustress viib tegudele.

Järgmisel päeval sõidan koju. Mind võtab vastu rullid peas tormakalt askeldav ema. Käsib aga köögist eest ära minna, jookseb mul lusikaga kannul ja laseb maitsta, kas soola sai küll. Pasteet on juba valmis keedetud ja külmkapis tarretumas. Sült parasjagu keeb ja lihapiruka liha pean mina läbi ajama. Koos sibulaga siis. Ja väntama peab kindlasti ühte pidi ja tagant peab lükkama puulusika otsaga. Sekka kuulen praalivaid sõnu, et see kontserdile minek täna õhtul on küll nii halvasti ajastatud, temal ju kõik toidud alles pooleli. Ma püüan talle küll vaikselt meelde tuletada, et sööjaid on tänavu jõulude ajal vaid kaks, kuid ta ei lase end sellest segada. Mina toimetan niikaua kuusega. Tund enne kontserti on asjad valmis ja sätime minekule. Pool tundi enne kontserdi algust on kiriku ukse taga mõnekümne meetrine saba?! Ilmselt seetõttu, et kirikus ju kohad nummerdamata. Saame kuidagi siiski üsna head kohad, otse vahekäigu äärde, kust esinejad läbi tuhisevad. Saame kuulda Bachi ja muid rõõme, sekka idamaise tegelase muusikat, kes laulab Eesti rahvusmeeskooris. Antud hetkel on minu jaoks sõna rahvus küsitav, aga tühja kah. Lõppu kergemat trilli-tralli kitarrega ja ilusa ameerika poisi (väliseestlane siiski) lausetega-we wish you a merry christmas. Kui esinejad lahkuvad, jääb minu kael koogutamisest kangeks, kuna pean tervitama umbes neljakümmet meest. Ma parem ei taha teada, mida kõik need pensionärid mõtlesid, kui nägid mehi mingit blondi tervitamas.

Jõululaupäeval lähen emale tööle vastu. Sõidame surnuaeda isale ning vanaemale jõuluküünlaid viima. Pärast nagu ikka tuleb hävitada vähemalt pool sellest söögist, mis ema vaaritanud on ja kinke laiali jagada. Noh, nagu arvata oligi. Kurb ja igav jõuluõhtu kahekesi. Uudistan Eesti uut filmi vana naise kojutulekust. No ei meeldi mulle need tänapäeva filmid.

Jõulu esimesel pühal ärkan juba varalõunal. Emal on selleks ajaks loomulikult pesu pestud, toad koristatud, ahi köetud ja hakatab just pirukataigent. Ei oskagi kohe asjasse suhtuda. Kui inimene ei oska niisama olla, las ta siis rabeleb. Vaatan nostalgiliselt Rutsi ja Irmat. Mäletan, et vaatasin seda telelavastust siis, kui mul veel vinnid näos olid. Ei saanud mina sellest Rutsist aru, miks ta Irmaga nõndaviisi käitub. Nüüd vaatan asjale hoopis teise pilguga. Säärane ülevoolav armastus lämmatab ju vanainimese ära, kaua sa jaksad. Piinlik hakkab niisama vedeleda, seetõttu lähen pirukateole appi. Saan niipalju õpetussõnu, et jääb mulje, nagu ma oleks esimest korda köögis. Lõunaks sööme sülti ja keedekardult. Peale vaatama erinevaid filme sellest, kuidas politsei jõuluvanat taga ajab. Sekka trikke, mida saab üksi kodus olles ette võtta. Õhtul lähen oma endisele kolleegile külla. Kingime vastastikku kogemata teineteisele pudeli veini. Meenutame vanu aegu ja kuulame uuemaid uudiseid. Samal ajal näksime lauale pandud snäkke. Pärast on jälle kõht liiga täis. Vaatame kõik koos ära filmi Stiilipidu, mis tundub mulle sama mõttetu kui eileõhtune film.

Jõulu teine püha ei erine esimesest. Magan poole päevani, vahin, kuidas Eedi tapab Rutsi ära ja seejärel mitmeid erinevaid filme rääkivatest koertest ja lendavatest jõuluvanadest.Söön jõuluõhtu praeliha. Läheme emaga kontserdile. Kuulame kelli ja poisse. Väga ilus sai. Õhtul lähen külla oma algkooli pinginaabrile.

Järgmisel päeval pääsen lõpuks Tallinnasse. Väsinud magamisest ja teleka vaatamisest. Hinge jääb mure askeldava ema vererõhu pärast. Saan kaasa umbes 20 kg-se koti (liialdamata) söökide ja kinkidega. Kui tõtlikult bussijaama jõuan, on süda tassimisest paha ja käed värisevad. Milleks küll see lõputu tarimine, ma ei saa aru, aga haigele emale ju meelehärmi ka teha ei saa. Enne äraminekut pahandan temaga korralikult, et ta arstile ei lähe ja enese eest hoolt ei kanna ja et pole vaja nii palju askeldada. Selle peale kostab tema, et ega need asjad ise valmis ei saa. Noh, ei mõjunud…