Eluveidrused

Ärkan hommikul üles ja esimene mõte, mis pähe lööb -jälle on käes argipäev. Peod on möödas, mõned puhkepäevad samuti. Jälle peab minema ja töömaailmas võitlema. Raske, väga raske on tõusta. Seda enam, et mu vastasmaja taksistist naabrimees käivitas ka sel ööl oma taksot. See on omaette rituaal, mille peale iga kord terve tänav vähemalt võpatab. Ta vist arvab endiselt, et on zhiguli roolis. Igaljuhul annab ta pärast süütevõtme keeramist kolm neli korda gaasi nii, et pöörded on põhjas. Kui ta teeb seda keset ööd otse akna all, siis on uni üsna laksust pühitud. Kuidas mul ikka on jopanud nende igat erinevat sorti naabritega aru ma ei saa. Näiteks vaatan mina eile imekaunist uusaastakontserdi ülekannet telekast. Hing on rõõmus sees. Järsku kostub koridorist- da idi tõ na h…Selline lõbus vahepala, mis tõmbab jälle reaalsusesse tagasi.
Lisaks kõigele on mul reie miski sisemine lihas valus. Väga müstiline. Küsisin igaks juhuks üle, et ega ma peo käigus spagaati ei visanud. Ei olla visand. Nüüd ma siis käin ringi, jalad kanged ja hinges pohmakas.