Eluveidrused

Reis Stockholmi
Laupäev
Olen hoolikas koristaja, kuna ema ja ta sõbranna tulevad juba täna minu juurde, et siis varahommikul sadamasse minna. Triigin isegi üle mitme aasta voodipesu ära, et külalistel peenem magada oleks.
Pühapäev
Äatus kl 5.30, kuna sadamas peab olema kl 7.15. Esimene situatsioon, mida ei osanud ette näha, oli see, et passikontrolli akna taga tungles äkki korraga kolm inimest. Kupatan ema ja ta sõbranna joone taha ootama. Ülesõit läheb rahulikult, magame enamus ajast. Helsingi võtab meid vastu väga niiske ja kõleda ilmaga. Laev Rootsi läheb alles viie tunni pärast, seega otsustame linna kaema minna. Selgub, et pühapäeviti on Helsingis kõik kauplused ja enamus kohvikutest suletud. Külm on, ema ja sõbranna juba virisevad. Astume sisse ühte vene söögipaika Samovar. Tellime borshi, mis maksab 6,9€. Näeme, kuidas teenindajapiiga tõstab kulbiga supitermosest meile borshi ja teeb mikros sinna juurde soojaks ühe kapsapiruka. Hale nali. Kas see peaks olema märgiks, et supp on otse Moskvast toodud ja pandud termosesse, et ikka soe püsiks? Lisaks kõigele on supp liialt hapu ja vanemad daamid saavad virisemiseks indu juurde. Vihjatakse, kuidas kodus on ootamas maitsev värskekapsasupp ja meie peame siin lürpima nii kallist ja kohutavat suppi. Asjade käigus selgus, et sama teenindaja pesi ka nõusid, nõudepesumasinaga, mis asus ruumi kitsikuse tõttu wc ukse taga ja köögiruumi üldse polegi.
Läheme sadamasse sooja. Passime kaks ja pool tundi. Vahetult enne, kui avatakse laevavärvavad, astuvad väikesel laval terminalis üles Viking Line’i kass Ville, kruiisi programmijuht ja veel mingid tegelased ning annavad märku sellest, mis põnevat kõik ootel on. Laeval võtab meid vastu elav muusika süntesaatoril. Marsime karjas teistele järele ja avastame äkki, et oleme kes teab kus ja meie kajut kohe kindlasti siin ei asu. Otsime kajuti keerulistest, käänulistest koridoridest üles. Mõtlen hirmuga, kuidas ma oma kajutikaaslastele selgeks õpetan, kuidas siia pääseb. Sööme kaasavõetud liha ja heeringat, joome spiraaliga keedetud kohvi ja puhkame veidi. Seejärel sätime end ilusaks ja läheme laevale promeneerima. Poed on igavad, kuigi mulle jäi silma pirni ja konjakiliköör Kismi, mida müüvad vaid Viking Line ja Finnair. Lõpuks maandume Fun clubis. Laval on vaheldumisi kaks bändi ja rahvas tantsib ennastunustavalt. See, kuidas nad tantsivad on enneolematult lõbus. Kaks paari tantsivad ainult neid samme, mis kunagi lapsepõlves selgeks on saanud, tulgu, mis muusika tahes. Üks neist vehib iga ilmaga poolikut foksisammu ning teine mingit kantritantsu, kus naine kange kaelaga (see on üks ealine tunnus) pidevalt keerleb. Veel on näha tantsuvõtet, mis on nii kõrgele venitatud, et kui naine poleks olnud nii pikk, oleks tal jalad õhus olnud. Hetkel ta näeb välja nagu nöörile riputatud pesu. Üks lühemat sorti naine on pannud pea hardalt mehe laiale rinnale ja tantsib terve õhtu päkkadel. Uskumatu vastupidamine. Mingil hetkel kargab tantsupõrandale üksik naine ja liigutab end väga võluvalt, ma ütleks et isegi sensuaalselt. Mõne aja pärast kargab platsile üksik noormees ja tantsib iseendale twisti. Õhtu edenedes selgub, et laevale on siginenud paras ports venelasi, kes teistest selgelt eristuvad ülepakutud riietuse ja veidra tantsu poolest. Väga lõbus paar on üks volüümikas (mulle meeldib venelaste väljend tutshnaja) üleni läikivas pluusis naine, kes liigutab end üllatavalt innukalt ja miski teadmata rahvusest papi, kellel on seljas ülikond ja peas nokamüts. Papi on väga eakas, pakuks kõvasti üle 70, veidi juba küüruski. Ühel hetkel ajab käed taevapoole ja liigutab naise ees puusi edasi tagasi nagu noor sälg. Puhkab veidi, paneb käed puusa ja teeb enneolematult suure amplituudiga puusaringe ning stepib! Kõik selle ületab aga paar, kelle tantsustiili ma nimetaks TT ehk torpeedo tagumikus. Vanus mõlemil üle 60, üsna priskedki. Põrandalt lahkuvad vaid mõneks minutiks, et juua veidi vett. Oluline on ära tantsida kõik löögid, mis muusikast kosta on ehk siis liigutatakse end väga kiiresti ja ainult väga kiiresti. Meesterahvas tipib terve õhtu vaid päkkadel. Naine üritab juhtida, väänleb kentsakalt mehe ees justkui oleks tempo tema jaoks veel aeglane, tõstes ja ringitades sealjuures õlgu ning kalluatades pead paremale ning vasakule nagu sügeleks kusagilt. Isegi minu ema palutakse kahel korral tantsule. Vähemalt keegigi meist. Kell 00.00 esineb igav show tantsu grupp. Pärast seda läheme magama. Tuult lubati kuni 14 m/s. Laev kõigub vasakule ja paremale, lained kolistavad. On väga ebamugav, aga kõik peavad kenasti vastu. Eks eelnevalt sissevõetud tabletid aitavad.
Esmaspäev
Kuus tundi vaba aega Stockholmis. Kaks esimest tundi veedame bussiekskursioonil, mille meesgiid on veidi kahtlase orientatsiooniga, kui jälgida tema kehakeelt. Stockholm on ikka väga ilus linn. Pärast ekskursiooni kõnnime mööda ühte kaubatänavat. Ema sõbranna tahab kindlasti midagi osta oma 7 kuusele lapselapsele. Lõpuks jäävad silma ühed kollased siniste kroonidega sipukad, aga kuna hind tundus tema jaoks soolane, otsustame edasi otsida. Otsingud ei anna tulemusi ja edasi pidime õhtu lõpuni kuulama, kui loll ta oli, et neid sipukaid ära ei ostnud. See siis oli meie shoping. Selleks ajaks on ära kulunud järgmised kaks tundi ja ema tahab puhata. Kohvikusse minemast ta keeldub kategooriliselt ja tahab laevale minna, et kaasavõetud toitu süüa. Püüan küll seletada, et milleks me seda raha siis kaasa vahetasime, kui isegi tassi kohvi ei või lubada, aga asi lõpeb solvumisega ja nähvamisega „saa ise 67 ja räägi siis”. Selge on, et laevast enam välja ei tulda. Väljumiseni on kaks tundi aega, õues paistab päike, nad on esimest korda välismaal ja me läheme ilma aknata pimedasse kajutisse sööma. Ei mõista mina, miks nad tahtsid minuga reisile tulla. Eelnevalt olin neile välja trükkinud infot Soome ja Rootsi kohta, aga mind vaadati kui imelikku, et miks nad seda veel teadma peavad ja see tehti mulle kohe alguses üsna üheselt selgeks, et muuseumisse nad ka kohe kindlasti minna ei viitsi.Ühesõnaga sööme, puhkame, laev väljub ja kordub eilne õhtu. Lööme ennast üles ja läheme istume Fun clubisse. Samad inimesed, samad tantsud. Igav. Lisaks on mingi probleem ventilatsiooniga, sest klubi on väga suitsune. Ema tahab paari tunni pärast kajutisse minna, kuna suitsuhais tekitab tal vereringe häireid. Saadan ema kajutisse, kus tal hakkabki halb. Lähen kutsun ema sõbranna ka ära, ostan kaasa külma joogivett. Kuna väljumisel teatati, et tuult tuleb kuni 19 m/s ja laev juba üsna usinalt kõikus, võtan infoletist kaasa merehaiguse vastase tableti ja lähemegi kell kümme õhtul kajutisse ära. Emal oli selleks ajaks veidi kergem, üritame magada. Umbes kella ühe ajal algab meeletu torm. Laev kõigub kõrgele üles ja sügavale alla, laialt paremale ja vasakule ning kolistab lainete sees. Kugistan tableti sisse ja jään ootele. Emal hakkabki halb. Kohe väga. Oluline on ise mitte „seltsis segasem” refleksile järele anda. Katan kõrvad tekiga. Ema on täiesti läbi. Midagi tuleb ette võtta. Püüan end kangelaslikult voodisse istukile ajada, et infoletist arstiabi minna kutsuma, kasvõi neljakäpakil. Paar sekundit istukil ja taipan, et kui ma kohe pikali ei viska, on ühe kempsupoti kohal kaks pead. Mõtlen paaniliselt, mida teha, emal on järjest halvem. Minul hakkab põhja alt ära kangutama, aga tualett on endiselt hõivatud. Siis lahavatab minu peas geniaalne skeem. Haaran mobiili, helistan 911 ja palun et nad helistaks meie laeva arstile ja saadaks selle meie kajutisse. Selleks ajaks vabaneb ka tualett. Ilmselt oli see minu kiireim käik elus, kuna umbes kahe ruutmeetrises ruumis hakkab kohe väga halb. Varsti ongi koputus uksele. Suudan end kuidagi ukseni venitada. Arst kuulab, milles asi. Räägin kõikidest probleemidest, mida tean emal olevat, kuna ema ise välismaakeeli ei mõista. Ema sõbranna on kõik selle aja veetnud voodis kummuli, nägu kilekoti kohal valmis. Arst kirjutab üles kõik rohtude nimed, mida ema tarbib ja lubab mõne aja pärast tagasi olla. Mission is complete. Kui ta taas tuppa tuleb, küsib ta, et kuidas ma temaga kontakti otsisin. Ütlesin siis, et helistasin mandrile. Arst küsib, et miks ma voodi kõrval asuvat sisetelefoni ei kasutanud. Piinlik. Ma ei suutnud selles paanikahoos kuidagi meenutada, kas seal on telefoni või mitte. Kajut oli ka pime, et suudaks kuidagigi uinuda. Arst teeb mis vaja, lohutab ja lahkub. Sulen silmad, kuna nii tundub kergem olla. Ehmatan mõne aja pärast üles, sest olin magama jäänud. Kuulen ema norskamist. Selge, kõik on korras. Mõtlen vaikselt läbi variante, et kui emal ka Soome-Eesti vahel halb on, et kelle käest kiiresti auto laenata, et ema mugavamalt koju sõidutada. Imetlen iseennast, et suutsin kogu selle tormi aja vastu pidada ja emale toeks olla. Harilikult olen mina esimene, kes näost roheline on.
Teisipäev
Olin emale ja ta sõbrannale ostnud jõuludeks hommikusöögi laevas. Sööjaid meist kellestki aga ei ole. Näksime veidi lõhet ja joome kohvi. Kulutan ära kõik oma Rootsi kroonid ning ostan ära eelpool kirjeldatud likööri. Reis Tallinnasse läheb valutumalt. Õhtul uudistest kuulen, et täna ööseks lubatakse tormi kuni 28 m/s...