Eluveidrused

Täna on siis maratonpäev ehk algselt töö kontoris, siis kolm gruppi tantsu ning seejärel sünnipäevale minek. Kontoritöö vahepeal tuleb minna kinki ostma. Kui vaid keegi teaks, et minu töölaua ülemises sahtlis on kolm ümbrikut erinevate ürituste rahadega...

Kontoritöö sujub hämmastavalt hästi. Isegi koosolek, kus tavaliselt küllaga emotsioone näha ning kuulda saab. Tantsugruppidest viimasesse laekub üks paar, vanuses 50 või nii, kes on ilmselgelt väga hea tantsulise enesehinnaguga. Enesekindlust õhkub kaugele, õpetuste ajal vaadatakse ülbe pilguga ning harjutuse ajal "keeratakse liigutused üle vindi" ehk "ägedamaks". Nimetagem säärast stiili poosetamiseks. Teen oma tööandjale ettepaneku sõlmida kihlvedu, et antud paar ei saa rockiga hakkama. Kihlvedu jääb sõlmimata, kuna mu tööandja on minuga ühel meelel. Võit jääb meile. Paar paneb sammu pöörlema (mida meie ei näidanud ehk siis keerati üle vindi) ja neljas samm jäetakse tantsimata, kuna kolmanda ajal tehakse efektne poosetav jalasirutus. Kui püüdsin vigadele tähelepanu juhtida vaadati mind väga arusaamatul pilgul, ei öeldud midagi vastu ja kehtitati õlgu, ise mujale vaadates. Püüdsime vist vastastikku teineteisele kohta kätte näidata.

Et sünnipäevale jõuda, tellisin juba päeval õhtuks kodu juurde takso. Taksojuht on venelane. Kui ütlen tänava nime, küsib ta, kus see asub. Nimetan teisi tänavaid, mis sina lähedusse jääb. Takso hakkab sõitma, mingil hetkel jookseb tal peas kuul kokku, tõmbab takso tee äärte ja täpsustab uuesti, kuhu ma sõita tahan. Hakkan siis juhatama, kuhu sõita vaja, kuigi ma pole seal varem käinud. Jõuame õigele tänavale, kuid valesse otsa ehk liiga suurte numbrite juurde. Siis hakkab taksojuht targutama ja ütleb, et me oleks pidanud hoopis teise kohta sõitma. No tõesti, kas ma mitte ei öelnud täpset aadressi?! Selgub, et vjenelane ei saanud aru, et tegemist oli Koidu mitte Kodu tänavaga ja põhimõtteliselt sõitsime ringiga minu naaberhoovi, arve 70 krooni.

Pärast sünnipäeva läheme veel vanalinna. Väisame üht lounge'i, mille üheks eripäraks on naiste ja meeste kemmergute eraldusmärgid. Minul vedas. Antud hetkel on WCs grupp noori ja väga hästi väljanägevaid beibesid, kes organiseerivad edasist õhtut. Viskan kiire pilgu peeglisse ja mõistan valusalt, et minu säravamad aastad on juba seljataga. Eks ole ka hiline õhtutund ja 13 tundi tööd selja taga, kuid eks neilgi on sama hiline õhtutund. Eks peab nautima küpses eas naise rõõme, kuniks neidki.Meie seltskonna teisel naistegelasel ei vea. Tema kõrvalkabiini maandub tõmmunahaline meesteravas. Oleks õudselt tahtnud teada, kuidas sündis tolle meesterahva otsus siseneda just sellesse ruumi, mille uksel on kükitav kriipsujuku. Teisel uksel on suhteliselt seisev kriipsujuku. Kas tema teeb seda istudes? Või arvas ta, et Eestis eristatakse wc-sid külastajate tegude mitte sugude järgi? Edasine õhtu viib minu kaaslased üllatuslikult pubekate paradiisi Hollywoodi. Loobun viisakalt.