Eluveidrused

Mõned mõtted, mis mul täna tekkisid:

Mul ei olegi lume üle nii hea meel, kui arvata võiks. Kui teda õigel ajal ei olnud, siis enam nagu ei tahagi. No ja ega see ei ole ju ka see,sillerdav ja krudisev, lumi. Rokem nagu puder (kaelahelbepuder, lumehelbepuder...). Nüüd ihkab hing juba lilli ja liblikaid. Õnneks on päevad märgatavalt pikemaks läinud ja enam ei ole nii tapvalt pime. Aga võib-olla kui päikest oleks, oleks see puder ka ilusam.

Lume tõttu panen jalga oma tutikad talvesaapad. Olen neid kokku vist umbes kolm korda kanda saanud. Selgus korralik jama, mille peale ma enne mõeldagi ei osanud. Nimelt pole neil saabastel kontsi, kuid kõik mu püksid on täpselt nii pikad, et kontsaga käia saaks. Ehk siis lohisevad sääred vastu asfalti ja sobitavad end innukalt mu kanna alla. Saapaid ostes mõtlesin vaid sellele, kuidas kinnitallatud lumes ja libedal jääl ohutult ning lennukalt liigelda saaks. Püüan alt ääri korduvalt üles kruttida, et pükste eluiga veidigi pikendada, kuid see üritus ei ole määratud õnnestumisele. Pealegi näen ma üleskeeratud viikaritega maalt ja hobusega välja. Teagi nüüd, kas peaks uued lühemad viikarid ostma, mida ma siis vastavalt jällegi kontsadega kanda ei saa? Teatavasti on enamikul mu jalatsitel kõrged kontsad.

Viimane mõte on venelastest. Täna paluti mul telefonile kutsuda üks kolleeg. Ja see ei ole esimene kord. Huvitav, kas vene firmades käib ikka veel nii, et telefoni haarab see, kes lähedal olema satub ja siis karjub üle kontori-hei Vitja, telefoon? Või nad lihtsalt ei oska eesti keeles öelda „ühendama”. Põnev on ka see, et kui venelane saadab faksi, siis ta alati helistab üle ja ütleb, et ta nüüd saatis. Ükskõik, kes siis telefonile vastab, kas see, kellele saadeti või tema saja kümnes kolleeg. See, et venelane vabandada ei oska, seda teab iga eestlane. Ehe näide oli Rootsi laeval, kui algas laevalt mahaminek. Seisime kõik kenasti järjekorras, äkki keegi lükkas mind eest ära ja „ronis” üle minu kogu oma kandamitega. Pilk rammijale ja on klaarimast klaarim, et tegu on naaberiigi esindajaga. Eriti võigas on nende komme akna all seista ja hüüda kedagi aknale. No näiteks maama on väga levinud väljend. Minu naabri akna all karjus täna hommikul kell viis keegi Ljubat või Larissat, mis iganes mu naabrimuti nimi on. Ilmselt teadis täna öösel terve tänav, et Ljubal on sõber. Nad ei taha vist mobiilifirmadele maksta. Samas ma olen endiselt veendunud, et Venemaa pärisvenelased on kultuursed ja neil on tugevad haritlaste dünastiad.

# posted by Alemana @ 23:17