Eluveidrused

Töölt koju minnes astun kohe saabastes ja kasukaga köögikraani juurde ja kangutan selle hoova lootusrikkalt üles. Midagi siriseb. Aga mitte kauaks. Mõne sekundi pärast kostab vaid sisin. Orgunnin omale 14,5 liitrit poevett. Pole midagi teha, sõjaolukord.

Söögi saan tehtud, aga nõusid ei pese lootuses, et ehk homme on vesi tagasi. Pole ju mõtet jõudu ja raha kulutada. Seejärel keedan kaks kannu sooja vett ja üritan juukseid pesta. See kõik on väga koomiline. Hetkega meenub mulle, kuidas ma maal vanaemal külas käisin, kellel polnud veevärki toas. Kaev oli õues, poole kilomeetri kaugusel majast ning kuiv kemps metsaveerel. Siis pesti end kausis, kauss oli taburetil. Minul ju pole taburetti. Et vett liialt maha ei pritsiks olen põlvili maas, pea kausis. Aga ei ole otstarbekas vahuseid juukseid kausis hoida, kokkuhoidlikum on puhast vett kannuga pähe valada. Samas ei tohi endiselt pead maast väha kõrgele tõsta, aga katsu sa kätt kannuga nii pea kohale tõsta, et pead ei liiguta. Õnnetuseks tuleb kogu protseduur läbida kaks korda-algselt shampooniga ja siis palsamiga. Higiseks võtab. Aga vesi on väga pehme, justkui vihmaveega peseks. Ja siis turgatab mulle pähe geniaalne idee-kasutatud vett ei pea mitte ära viskama, vaid wc loputuskasti valama. Jube kokkuhoidlik värk. Kogu õhtuga kasutasin ära umbes 9 liitrit vett.

# posted by Alemana @ 16:19