Eluveidrused

Teel pühapäevasele ennelõunasele tööle tekib mul plaan shopata R-kioskis. Astun ligemale. Kioskis seisab tädi, loeb lehte, luuk alla tõmmatud. Noh, talvel tuleb ikka sooja kinni hoida. Seisan luugi ette. Tädi karjub mulle läbi luugi: „Mis ma annan?!”. Veidi ehmunud ootamatust karjatusest ja sellest, et luuki ei avatud, esitan oma kaks soovi nagu väike laps:”Mynthonit ja nätsu”. Tädi keerab selja, toob mulle suvalise paki Mynthonit, avab luugi, viskab selle mulle ja jääb lehte silmitsedes ootele. Küsin: „Aga näts?” Tädi karjatab: „No millist?” Selleks ajaks olen juba esialgsest kohmetusest üle saanud ja teatan talle, et minu peale ei pahandata asja eest teist taga. Selle peale võtab tädi detsibille vähemaks, kuid jätkab endiselt sapisel toonil: „Loen siin praegu lehest selgeltnägijate kohta”. Esialgu pointi taipamata nähvan talle jultunult: „See ei puutu asjasse, mida te lehest loete! Tahan seda punast nätsu” Tädi püüab ikka oma jonni ajada ja ütleb, et kui klient ei täpsusta oma soove on see samasugune selgeltnägemise asi. Nojah, eks läbi kinnise luugi karjumine on ju täiesti normaalne soovide täpsustamise viis. Õudne, kuidas mõni võib tuju ära rikkuda.